Mis ikkagi juhtus? Intervjuu Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo ütlesid kolmapäeval Moskvas Meierholdi keskuses antud usutluses, et peavad samal õhtul toimunud «Kõntsa» etendust juba nostalgiaprojektiks, sest NO teater suri juba poolteist kuud varem. Foto: Eero Vabamägi

Kunstiline juht Ene-Liis Semper ja lavastaja Tiit Ojasoo pole tahtnud rääkida NO99 lõpust, sest neil on tunne, et ühisavalduses ütlesid nad kõik ära. Kogetu analüüsimiseks ja mõtestamiseks on veel liiga vara, nagu ka tulevikust rääkimiseks. Tähelepanuväärne on, et NO99 teatrimaja kohta ütlevad nad «Sakala 3», ma ei ole varem märganud, et nad sellist ümberütlemist kasutaks.

Istume Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga intervjuuks maha viis tundi enne NO99 viimast etendust, vahetult enne «Kõntsa» viimast taastusproovi.

Üks NO99 lipukiri oli, et iga lavastust tuleb teha nagu viimast. Tänu saatusele on viimane lavastus «NO30 Kihnu Jõnn» ja viimaseks etenduseks «NO43 Kõnts». See on küll juhus, et just need kaks teatava rituaalsusega lavastust jäid viimaseks, aga kuidas teie seda kommenteerite?

Tiit Ojasoo: Aastate jooksul oleme järjest rohkem liikunud rituaalsuse poole ja seetõttu need lavastused peegeldavad päris hästi teatri arengu lõppstaadiumit. Minul on küll väga hea meel: ühtepidi selge märk laevalt maha minekust ja teistpidi poriga loopimine. See on väga ilus lõpp.