Ülo Mattheus: kas Kalevipoeg oli rassist? (30)

Ülo Mattheus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oskar Kallis, Kalevipoeg laudu kandmas.
Oskar Kallis, Kalevipoeg laudu kandmas. Foto: Wikimedia Commons

Ühelt poolt EKRE esindatav radikaalne, selge ja sirgjooneline rahvuslus küll kaitseb neid väärtusi, millel Eesti riik on seni püsinud, kuid teiselt poolt avab ka võimaluse neid õõnestada, kirjutab Sirbis kirjanik Ülo Mattheus.

Eesti on tuulte tallatud maa ajaloo risteedel, mille osaks on olnud pidevad sõjad, hävitustöö ja vägivald. Selle paratamatuks tulemuseks on olnud umbusk kõige selle suhtes, mis võib Eesti püsimist ohustada, olgu selleks idanaaber või ränderaamistik. Kes seda umbusku täpselt kannab? On see vanem või noorem, konservatiivsem või liberaalsem, eesti- või muukeelne elanikkond? Selle piiri võib ju tõmmata, kuid päris sirgelt see ei kulge. Kui vaadata, kes esindavad seda hoiakut poliitikuist, siis on nende hulgas nii noori kui ka vanu. Muutus pole mitte niivõrd põlvkondlik, kuivõrd väärtushinnanguline: rahvuslik kapseldumine versus avatud maailm. Kui veidi utreerida, siis on võimendunud, nagu osutab Peeter Espak, «kujundid Eestist kui paratamatult sõltlaslikust kultuuriääremaast, mis on lisaks kuri, täis pimedat rahvuslust, mõistmatu, iganenud jne», samas kui «kuskil väljas – olgu siis näiteks «läänes» või «Euroopas» (vahel aga ka «idas») – olevat kõik ilusam ja värvikirevam».[1] Siinkohal laenan sulge ühelt teiselt autorilt: kui Helsingis lõhnab kõik meeldivalt, siis Eesti tänavatel levib surma hais, väljasureva riigi hais.[2] Espaki sõnul kõneleb selline hoiak rahvuslikust alaväärsuskompleksist, mida esindavad märkimisväärsed literaatide, kultuuriinimeste ning ühiskonnateoreetikute ringkonnad.

Kui enne infoajastut sai iga ühiskond elada oma kinnises lokaalses inforuumis, siis avatud maailm on kaasa toonud ka oma globaalsed väärtushinnangud, mis tulenevad sageli probleemidest hoopis teise kultuuritaustaga riikides. Kui mõned aastakümned tagasi ei pannud Eestis keegi pahaks, kui mustlase kohta öeldi «mustlane» ja neegri kohta «neeger», siis koos globaalse infoleviga omandab poliitkorrektsus, mis on välja kasvanud enamasti USA rassiprobleemidest, üha suurema kaalu. Mark Twaini teoste viimastest väljaannetest USAs on välja praagitud nii sõna «neeger» kui ka «punanahk» (ingl injun), Eestis on see protsess jõudnud Astrid Lindgreni «Pipi Pikksukani», kus «neegrikuningast» on saanud «lõunamerekuningas», ja pole välistatud, et poliitkorrektne tsenseerimine ootab ees ka teisi kirjandus­teoseid. Eesti kirjanduse algupärastest tekstidest võib see saatus tabada näiteks Oskar Lutsu «Kevadet», kus Toots pajatab Kentuki Lõvist, kes võitles üksi kaheteistkümne punanaha vastu, või ka «Kalevipoega», mille peategelane notib halastamatult penilasi, kellel «poolelt koera kehad, pikad penisabad taga».

Peninukke on seostatud nii saksa sissetungijatega (koerakoonu meenutava kiivri visiiri järgi, sks Hundskugel, ingl bascinet), Ivan Julma opritšnikutega, kes kandsid sadulal koerapead ja luuda, kui ka Vene vägede koosseisus Eestit laastanud tatarlaste, baškiiride ja kalmõkkidega, kelle näokuju meenutas siinsetele koerakoonu. Sõna «penilased», teistes pärimustekstides ka «peninukid» või «koerakoonlased», kasutamine ei sobi ilmselgelt tänapäeva poliitkorrektsusega. Nende sõnade pruukimine selles tähenduses ei kõnele praegu seega muust kui rahvuslikust piiratusest, nagu seda on tavaks kujunenud tõlgendada.

Isamaa-armastusest ja kaitsetahtest

Siinses poliitkorrektsuse kriitikas ei ole midagi uut. Mingi osa Eesti ühiskonnast on korrektse sõnakasutusega juba harjunud ja ehk ka leppinud, teise osa arvates (Linnar Priimäe sõnastuses) on see kollektiivne hullus, omaenda ja oma emakeele mahasalgamine.[3] Võib ka leebemalt öelda, et see on paratamatu kohandumine, väärtuste ümberhindamine. See ei muuda siiski asja olemust: kohandumise pesuveega uhame ära ka kõik selle, mille najal on püsti seisnud meie senine väärtussüsteem. Nii tuleb lõpuks ka otsustada, kas Kalevipoeg ikka on kangelane, isamaa kaitsja ja patrioot või võõraid rahvaid nottiv rassist? Või kas patriotismist rääkida üleüldse ongi sobilik? Õhutab see ju vaenu ja eeldab vaenlase defineerimist, olgu või arglikult ja eufemistlikult, määratledes vaenlase kellenagi, kes asub kuskil imaginaarses idas? Selles mõttes valitseb Eesti julgeolekupoliitika ja praeguse natsionalismiallergilise päevapoliitika vahel selge vastuolu. Üks kutsub end kaitsma ja piire kindlustama ning teine vabanema kseno­foobiast ning olema salliv ja maailma suhtes avatud. Nii õõnestab üks antiteesina teist, kaitsetahe lahustub globalistlikusväärtussüsteemis.

Sellega seoses võib näha mitmeid probleeme. Kui Eesti asuks Euroopa südames nagu Šveits, siis me ei peaks väga muretsema oma julgeoleku pärast (kui islami äärmusterrorism kõrvale jätta), ent Eesti on Euroopa piiririik. Seega tuleb meil endale kogu aeg aru anda, milline on meie kaitsetahe ja millised on need väärtused, mis seda toidavad – ja kas need väärtused ikka on veel olemas.

Kuigi eestlaste kaitsetahe on üldiselt hinnatud tugevaks, sõltub see siiski tõlgendamisest. Mulle näib, et meie kaitsetahtele antud positiivse hinnangu taga on paljuski propagandistlik soov kaitsetahet teistsuguse (negatiivse) tõlgendusega mitte õõnestada. 2018. aasta sügisene kaitsetahte uuring osutab, et kaitsetegevuses (oma võimete ja oskuste kohaselt) on valmis osalema 60 protsenti Eesti elanikkonnast, kuid vaid 28 protsenti neist on selleks kindlasti valmis. Ülejäänud 32 protsenti möönis oma tõenäolist valmisolekut, mis sisaldab ka kõhklust. Siia kõrvale asetub tõsiasi, et 16 protsenti eestlastest ja 22 protsenti mitte-eestlastest sooviksid sõjaohu korral Eestist lahkuda. 11 protsenti ei osanud seda öelda. Eriti suur oli lahkumise soov noorte hulgas: alla 20-aastastest kavatseks lahkuda 39 protsenti, 20–29aastastest 27 protsenti ja 30–39-aastastest 28 protsenti.[4]

Tahes-tahtmata tekib soov võrrelda eepose patriootlikku Kalevipoega, kes oli ja on oma rahva kaitsja ja õnne garant, tänaste rändureist Kalevipoegadega, kes otsivad õnne mujal maailmas – olgu siis parema teenistuse pärast, seiklus­himust või ka oma riigis pettumise tõttu. Viimane kaitseväe välkõppus «Okas 2018» osutas, et 1248 õppusele kutsutust umbes 500 ei ilmunud kohale, kevadisele «Siil 2018» õppusele jäi aga 6500st kutsutust tulemata 1700, nende hulgas hulk välismaal viibivaid Kalevipoegi. Hinnanguliselt elab väljaspool Eestit umbes 200 000 eestlast, kelle hulgast ei naase vajadusel Eestit kaitsma ilmselt mitte kõik sõjaväekohuslased. Kesise kaitsetahte kõrval kõneleb see hinnangust Eestile, mida kas tasub või ei tasu kaitsta.

Marurahvuslus ja rahvuslus

Kuna rahvuslus ehk natsionalism on omandanud marurahvusluse varjundi, sellega ka halvustava tähenduse, siis kandub see paratamatult üle ka teistele väärtustele: marurahvuslik on ka rahvusriik, marurahvuslik on ülistada vabadust rahvusriigi kontekstis, marurahvuslik on kõnelda eeslastest, kui peaks kõnelema eestimaalastest, marurahvuslik on laulupidu, marurahvuslik on nõuda eesti keele oskust, sest see on viirus avakosmosest jne. Kas tänane Kalevipoeg (või Kalevipojad) ikka tahab kaitsta väärtusi, mida on sel viisil halvaks pandud? Eesti kaitsmine, kui see nn imaginaarne ida peaks meid ründama, on tõenäoliselt ohvriterohke ja paljud kaotavad elu. Kui see pole rahvusriik ja rahvuslik identiteet, mida hoida, mille eest oma elu anda, siis mis see on? Või teistpidi: kas globaalne Eesti soovib end kaitsta? Millised on need globaalsed väärtused, mis võimaldavad kaitsetahte vajadusel mobiliseerida?

Nii oleme me vägagi keerulise küsimuse ees, kus on piir rahvusluse ja isamaalisuse ning marurahvusluse vahel? Mis on see emotsionaalne instrument, millega me Eesti elanikkonda motiveerime, kui teda (või mingit osa temast) iga päev marurahvusluse malakaga nüpeldatakse? Kuidas siis peaks käituma? Milline emotsioon on sobilik?

Kui vaadelda selle protsessi poliitilisi aspekte, siis on rahvusküsimus, rahvusluse tõrjumine ja halvustamine põhjustanud poliitiliste jõudude tugeva polariseerumise, osa Eesti valijate umbusu ja järsu vastureaktsiooni Eesti rändepoliitikale ning EKRE näol sisuliselt uue, rahvusäärmusliku kuvandiga erakonna juurdumise poliitikamaastikul. Ühelt poolt EKRE esindatav radikaalne, selge ja sirgjooneline rahvuslus küll kaitseb neid väärtusi, millel Eesti riik on seni püsinud, kuid teiselt poolt avab ka võimaluse neid õõnestada ja riputada külge pruunivärvilisi silte. Siit edasi on järgnenud süüdistused, et EKRE rahvusradikalism on vesi Putini veskile, sest see õõnestab Eesti riiki ja selle ühtsust. Seejuures toidab sedasama Putini veskit ka ühiskonda lõhestav kooselutemaatika, mida veavad EKREt äärmusluses süüdistavad sotsid.

Väärtuste hajumise ja poliitilise sõnasõja tõttu ei saa lõpuks ka valija (või mingi osa valijaist) enam aru, mis on õige ja mille eest üleüldse peaks seisma. Milline on positiivne rahvuslus? Kas seda üleüldse on olemas või on see kuhugi kaduma läinud? Erakond Isamaa ei oma enam kuigi laia kandepinda ja järelikult ka ei esinda seda enam valijate silmis, sotsiaaldemokraatidele ja Keskerakonnale on isamaalisus pigem punane rätik, väga rahvuslikuks muutunud Reformierakonnale aga ennekõike võimalus üks valijanišš täiendavalt üle võtta. Kas mitte pole juhtunud nii, et poliitikategemine (kemplemine, tülitsemine, rivaalitsemine, sõnasõda) on mutta tampinud ka need Eesti alusväärtused, mõned väga pühad asjad, millel riik on loodud ja seni püsinud?

Nii mulle tundub. See on minu arvamus. Seepärast panen siia punkti. Võib-olla olen millestki sootuks valesti aru saanud. Võib-olla on kellelgi teine arvamus.

1 Peeter Espak, Uue eestlase leiutamine meie ajalookirjanduses. ERR 13. IX 2018.

2 Mikk Pärnits, Eesti tänavatel levib väljasureva riigi hais, mida Helsingis pole. – Eesti Ekspress 29. XI 2018.

3 Vt Hommik Anuga. ERR 29. X 2017. https://etv.err.ee/v/meelelahutus/hommik_anuga/saated/cf720af9-efdf-404d-941c-6524a317b1e6/hommik-anuga

4 Juhan Kivirähk, Avalik arvamus ja riigikaitse. Turu-uuringute AS, 2018, lk 32–35.

Kommentaarid (30)
Copy
Tagasi üles