Ahto Lobjakas: hõimupealik Kaljulaid (46)
1. jaanuar 2019, 13:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kersti Kaljulaidil on presidendina häid ja õigeid instinkte — esmajoones vaestele, tõrjututele ja kiusatutele tähelepanu pööramine. Kuid ikka ja jälle naaseb ta oma pidupäevakõnedes rahvusluse ahtrale ja ahtale pinnale ning püüab, nagu öeldakse inglise keeles, ringist ruutu teha. Avatud rahvuslust ei ole olemas ega saagi olla seni kuni selle mõistes on sees sõna «rahvus», kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Aastalõpukõnes illustreerib Kaljulaid seda paradoksi suurepäraselt, seades rahvuskehandi taaskord ettepoole kõigist muist Eesti muredest ja rõõmudest. Eesti keel on «meie oma salakeel,» mida mõistab vaid miljon rahvuskaaslast.
Rahvuskaaslaste arvukuse tõstmine on riigi presidendi mõtestuses olulisim väljakutse, mis seisab Eesti ees järgmisel aastal. Kogu teemaarendus on laenatud üks ühele Isamaa 2.0 konverentsilt 2016. jaanuarist. Mõistetavalt, sest Kaljulaid ise oli sellel üks peakõnelejaid, vaevalt üheksa kuud enne kui ta presidendiks määrati. Möödunud kolme aastaga ei ole ei Kaljulaid — ega toona kahest miljonist eestlasest rääkinud Margus Tsahkna — jõudnud sammu võrra lähemale lahenduse leidmisele kesksele dilemmale. Ühelt poolt on eestlane rahvus ja eesti keel rahvuse keel, teiselt poolt liigahtab kusagil äratundmine, et 21. sajandi Eestit veresidemete järgi defineerida pole Euroopa komberuumile juba peaaegu 75 aastat kohane. Omal ajal rääkis Tsahkna seetõttu umbmäärast juttu välismaalastest ja e-residentidest, kes võiks meil end peale meie endi koduselt tunda. Täna räägib Kaljulaid, et Eestit saavad oma südames kanda ka mõne muu keele rääkijad, ja ka «nemad» on tegelikult «meie.» Aga see on odav silmamoondustrikk seni kuni president oma pidukõnedes teeb ikka esimese kummarduse rahvuskaaslaste suunas.
Ka oma kõnes on Kaljulaid esmajoones eestlaste president. See on tema põhiseaduslik privileeg, sest meie põhiseadus on heidetud sama dilemma sarvedele — riik, kus kodanikud on võrdsed, nagu Euroopale kohane —, aga rahvuskaaslased on võrdsemad. Rahvuse president pole aga ei enamat ega vähemat kui hõimupealik.
21. sajandi teise kümnendi lõpuaastail on sellest kõigest tuliselt kahju. Sellal kui president püüab salakeele lõpuni mõistmise müsteeriumit sulgeda teiste emakeelte kõnelejatele, on meil järjest enam mitterahvuskaaslastest eesti keele oskajaid — venelasi, ameeriklasi, sakslasi jpt. Nende tekkimine ja tulemine on olnud Eesti suurim edulugu üldse. Meil on olnud venelastest ministreid, kes räägivad eesti keelt paremini kui «rahvuskaaslasest» eelmine riigipea.
Rahvuse president pole aga ei enamat ega vähemat kui hõimupealik.
Varem või hiljem on tänaste liitlassuhete püsides, mida president õigusega tähtsaks peab, vältimatu, et eestlane tähistab inimest, kellel on Eesti pass — nagu prantslane tähendab Prantsusmaa kodanikku jne. Riigile, kus riigipeaks on hõimujuht, ei ennusta Euroopa ajalugu midagi head.
Arvestades, et meil on riik, mis rajati 100 aastat tagasi manifestiga Eestimaa rahvastele, oleks mitte ainult tark, vaid ka viisakas, kui riigipea lõpetaks oma emakeelse uusaastatervituse tervitusega mõnes valitud teises keeles. Vene keeles, inglise keeles, miks mitte soome keeles, kalveipoegade lastele, kes vanematega koos telekat vaatavad, aga kelle salakeel on vahetumas. Viimased paarteist aastat olnud selles osas kahetsustväärselt viljatud. Ilvese päranduseks jäi kolm avalikku venekeelset sõna: — я ваш пресидент. Kaljulaidilt on neid ka kolm, nõukogude aega meenutavad ebagrammatilised «говорите по человеческому» reaktsioonist rändepakti kriisile.
Võibolla tulenevalt oma mandaadi ebakindlusest ei ole Kaljulaid (veel?) vaba hingamisega president. Tema repertuaar jääb poliitiliseks, meenutades Isamaa võidetud poliitilist krediiti, millega ta ametisse määrati. See on ilmselt ka põhjus, miks Kaljulaid kõigist taasiseseisvusaja presidentidest kõige enam tõlgendab oma volitusi poliitiliselt, lähtudes imperatiivist iga hinna eest legitimeerida rahvusriiki — külvata ja edendada Eesti elanike rahulolu tänase Eestiga. Selline tõlgendus võtab aga presidendilt vabaduse täita riigi ja poliitikute suhtes kriitilist rolli. Kaljulaid ongi poliitilistes kriisides olnud erakordselt ebalev ja ettevaatlik, võttes selge seisukoha alles siis, kui poliitiliste tuulte puhumise suund on üheselt selge. Selles mõttes on ta punane latern pingereas, mida konkurentsitult juhib Lennart Meri.