Nestor: aasta lõpp läks kuidagi karuseks ja inetuks (2)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eiki Nestor
Eiki Nestor Foto: Sander Ilvest

Riigikogu esimees Eiki Nestor ütles oma uusaastaläkituses, et möödunud aasta tekitas temas kahetisi tundeid, kuna oli palju head, kuid tuli ette ka ebameeldivaid asju.

Postimees avaldab Nestori pöördumise täismahus:
 

Tere ja kena uue aasta esimest õhtut teie kodudesse!

Tänaseks on salmid loetud ja laulud jõuluvanale lauldud. Usun, et jäite rahule ka päkapikkudega, kes kingid pakkisid. Uus aasta on alanud. Uute ootuste aasta ja kindlasti kõige rohkem koos laulmise ja tantsimise aasta, sest suvi pole enam kaugel. Ootame ju meie ühist pidu kõik.

Aasta, see eelmine, jättis kuidagi vastakaid tundeid hinge. Ühtpidi oli ju vaba Eesti riigi sajas juubel. Terve aasta tähistamist, hulk kroonitud ja kroonimata külalisi. Kõiki neid tõi siia soov avaldada tunnustust meie rahvale, meie iseseisvusele ja nendega ühte, vabade riikide perre, kuulumisele. Tänud siinkohal kõigile, kes selle tähtsa aasta pidulikule korraldamisele kaasa aitasid. Ega siis järgmine nii tähtis juubel ei tulegi varem kui saja aasta pärast.

Aga aasta lõpp läks kuidagi karuseks ja inetuks, Eestile mitte omaseks ja meie loomupärasele olekule võõraks. Kui midagi on viltu siis tuleme ju kokku ja arutame. Kui vaja, pahandame ja parandame. Aga ei ütle seejuures teisele eestlasele, et ta pole eestlane või soovib Eesti rahva hävingut.

Kas pole mitte selle tigeduse põhjus selles, et kuidagi on mõne inimese jaoks Eesti Vabariik aastal 2018 kuskile kaugele ette ära jooksnud? Nad on kaotanud lootuse kannul püsida ja hüüavad – nii ei tohi! nii ei saa! kohe tagasi! Kuhu tagasi?

Seisan siin teie ees täna Narvas. Ja minu selja taga on piir. See on tõesti ka riigipiir, aga mitte ainult. See on ka piir eri arusaamadest selles maailmas.

Küsige ise endalt. Kas see, milline on teie soeng ning mida kannate seljas võib ohustada avalikku korda? Kas teie lemmikmuusika võib rikkuda moraali? Kas teie armastatu võib kõigutada ühiskonna alustalasid? Nõukogude ajal tuli ka mul miilitsale selgitada, miks mul on pikad juuksed ja teksad jalas. Kas mitte ei peaks see olema vaid teie asi, milline on teie soeng, millised teie riided, millist muusikat kuulate või keda armastate?

Või kas kohtunik peaks õigust mõistes lähtuma seadustest või mingi partei pealike  otsustest ?

Olen õnnelik, et täna elan siinpool piiri, maailmas, kus austatakse iga inimest kõigi tema vooruste ja pahedega. Ma usun Eesti Vabariiki ja olen kindel, et mu lapsed, lapselapsed ja nende lapsed ei pea kunagi pimeduse riigis elama. Sellel karmil ajal oli vallutaja oma piiri lükanud Saaremaa ja Hiiumaa taha. Aga meie arusaamad ja veendumused hoidsid piiri seal, kus on tema õige koht. Kui nüüd tänasel päeval siin Eestis keegi ähvardab kohtuvõimu sõltumatust, sõdib poliitiliselt mittemeeldiva ajakirjanduse, kunsti ja teadusega, lahendab erimeelsusi jõuga, siis lükkab ta seda arusaamiste piiri tagasi pimeduse aega.

Ma olen täiesti kindel, et me kõik, eranditult kõik, soovime minna edasi, et eesti keel, meel ja mõte elaks igavesti. Siin on meie Eesti kodu, kuskile mujale me purjetada ei saa. Et aru saada, millised on seejuures meie valikud, vaadake maakaarti. Kui sellest jääb väheks, lugege ajalooõpikuid, miks Eesti esimene vabadus otsa sai. Kindlasti ei pea vastanduv maailmakorraldus meile meeldima, aga paraku peame sellega leppima. Eesti tulevik on ainuvõimalik kõiki inimesi austavate riikide koostöös, siinpool piiri. Mingit kolmandat võimalust ei ole olemas. Siin selles meile armsas kohas sellel maakeral.

Ma nüüd väga vabandan, et see uusaasta tervitus tuli selline töine, rohkem kui peaks või tahaks. Aga selleks, et rusikaid enam keegi ei vibutaks või räuskaks, tuli südamelt ära rääkida.

Ja tõtt öelda ei ole selline vastandumine mitte ainult Eestile omane. Ka mujal on inimesi, kes selles avatud maailmas on kaotanud kindlustunde ja nõuavad, et andke mulle vanad ajad tagasi. Neil kõigil on ühine vaenlane – riikide koostöö. Ja siis on need avatud ja sallivad, koostööd ja iga inimest austavad, kes saavad aru, et tarade ehitamine pole lahendus. Ah et keeraks siis omas kodus ukse seestpoolt lukku ja vaataks mis saab? Ega kuni surmani midagi ei juhtugi ja siis pole sedagi.

Head inimesed. Ma tean, et mu järgmine lause, ei pruugi kõigile meelt mööda olla, aga ikkagi. Tõele au andes, tuleb tunnistada, et nii hästi, nagu täna, pole Eestis mitte kunagi elatud. Tõsi, see heaolu pole jõudnud igaüheni. Kindlasti saab  paremini ja on neid, kes tunnevad end unustatuna ja meie ühine kohus on neid paremini aidata. Aga Eesti on see riik uues Euroopas, kuhu tuleb inimesi rohkem, kui siit lahkub. See on juba mitme aasta jooksul nii, ning siinkohal võime tõesti uhkust tunda. Eesti tervikuna on vabast ja avatud maailmast võitnud. Kõige rumalam oleks siinkohal saavutatuga rahule jääda, nii et tõesti hooga edasi, Eesti!

Häid otsuseid siis teile uuel aastal. Oleme kõik vaba Eesti riigi poolt, kindlasti kohe! Vanavanematele tervist ja jaksu meile rõõmuks olemisel! Vanaemadele ja vanaisadele edu töös ja isiklikus elus, see vanast ajast pärit lause ehk tuli tuttav ette, endalegi ajab naeru peale. Emadele ja isadele rõõmu oma perest. Lastele edu uute teadmiste leidmisel ja olgu ka öeldud, et jõuluvana on kindlasti olemas!

Ja et Eestil läheks alati hästi, siis siinkohal üks mõte minu lemmikult – teie mõistus on nagu langevari, töötab siis paremini, kui see on avatud.

Head uut aastat! Kõik läheb hästi. Ärge muretsege.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles