/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
/nginx/o/2019/01/03/11693019t1h1924.jpg)
22. detsembril kuulis Jõhvi kontserdimaja kammersaalis Arsise kellade ansambli kontserti, millega tähistati ühtlasi legendaarse ansambli veerandsajandat sünnipäeva. Kellamäng on heas mõttes nakkav ja praeguseks saaks Eestis kokku panna juba kahesajapealise kellaorkestri.
Hakkame Aivar Mäega juttu puhuma seoses legendaarse kellade ansambli kontserdiga Jõhvis, aga esmalt tuleb märkida, et sina ja Jõhvi olete igavene paar, sest kui kõnelda kohaliku kontserdimaja sünnitamisest, saab sind ju nimetada selle uhke maja üheks peamiseks ämmaisandaks. Mis tunne sul on, kui võid järjekordselt Jõhvi kontserdimajaga suhestuda?
Eks ma käi nendes majades edasi. Nii ooperi kui balletiga külastan igal aastal nii Pärnu kui ka Jõhvi kontserdimaja (KM). Käin ka Vanemuise KMis ja ses mõttes on side − hoolimata sellest, et läksin teisele ametipostile − nende majadega säilinud. Ja kohtudes on tunne sama, nagu läheks üle pika aja taas koju.
Küsin ajalookroonikate tarvis: kui hästi on sul tollased tunded meeles, kui mainitud, 2005. aastal kulmineerunud sünnitus aset leidis?
Väga hästi on meeles − nagu oleks see eile aset leidnud. Jõhvi KMi sünd oli meil linnaga ühine idee ja mõte ning linn aitas sellele väga tugevalt kaasa. Kuna kõik oli ammu juba sisse töötatud − Jõhvi näol on tegu ju neljanda majaga −, tuli see KM kõige kergemalt kätte. Pigem oli Jõhvis minule keeruline sisu: harjutada inimesi ümber, rääkida kontserdikultuurist, tuua ka Venemaalt truppe ja kontserte sisse. Kuidas kakskeelses linnas hakkama saada, kuidas teha reklaami, kuidas jõuda inimesteni − see oli uudne. Kõik muu töötas väga õlitatult. Ka ehitaja, kes praegu kannab OMA Ehitaja nime, mehed olid muusikalise taustaga ja see aitas kaasa.
KMi puhul arutasime ka seda, kus hoone saab asuma − pargiveerel, keskusest veidi eemal. Pärnu KM ehitati n-ö tagahoovi, milleks oli kaubarongide lõpp-peatus. Praeguseks on maja Pärnus kuueteistkümne aasta jooksul olnud selline magnet, et kesklinn on selle juurde ära kolinud. Võib-olla on Jõhvis veidi rohkem aega kulunud, aga kui vaadata praegust ehitustegevust − alates hotellist ja uuest kaubanduskeskusest −, siis ma ei välistaks, et kogu raskuskese umbes kümne aasta jooksul just sinna pargiveerele tuleb. Ja see on väga lahe.
Majad töötavad väga hästi ja uskumatu on, et meeskond kõikides regionaalmajades on sama. Need, kellega kunagi koos alustasime, on ikka veel seal ja just tänu sellele oskavad nad oma maja väärtust hinnata. Kui lähed majja, jääb mulje, et see on äsja avatud − kõik on puhas ja korras; kõik toimib. Ikka on tagasilööke sõltuvalt majandusest, poliitilistest otsustest, mida aeg-ajalt tehakse ja mis alati pole võib-olla õiged, aga see ei mõjuta niivõrd palju kultuuritasandit.
Aga räägime nüüd sinu teisest uhkest lapsest, kelleks on kellade ansambel Arsis, mis tähistas tänavu oma 25. sünnipäeva.
Jah, 1993 oli see aasta, mil selle traditsiooniga algust tegime, ning kui mõelda, milline oli Eesti siis ja milline on ta praegu, siis tollane oli suisa teine maa. Oleme selle aja jooksul andnud peaaegu 1500 kontserti. Oleme pool maailma läbi käinud ning arvan tagasihoidlikult, et kellamuusikas oleme maailma paremaid ja pikaealisemaid. Kui veerandsajand tagasi vaimustusime iseendast, siis umbes viis-kuus aastat hiljem olid tekkinud kellade koolid nii Tallinnas (1999) kui ka Tartus (2001).
Meil oli idee ka Jõhvi tulla nind see oli 2002. aastal peaaegu teostumas − meil olid isegi pedagoogid ja ruumid olemas −, aga me ei osanud piisavalt reklaami teha ega saanud õpilaskoosseisu kokku. Siis mõtlesime järgmisel või ülejärgmisel aastal uuesti katsetada, aga tulid teised tegemised vahele ning asi jäigi soiku. Praegu on aga kellade ansamblid näiteks Kohtla-Järve ja Sillamäe muusikakoolis ning traditsioon elab.
Tähistasime äsja Estonia kontserdisaalis oma sünnipäeva ning laval oli sada kellamängijat ja 500 kella. Me ei suutnud küll kõiki Eesti kellamängijaid kokku kutsuda, aga neid oleks võinud laval olla kaks korda rohkem. Tallinna kool tähistab järgmisel aastal 20. sünnipäeva ja selle aja jooksul on meil lõpetajaid veidi üle 1300. Vähemalt nii palju noori teavad kellamuusikat ja oskavad kellasid mängida.
Kontserdist eelteavitades meenutasin, et aasta oli 1991, kui tolleaegse kammerkoori Arsis dirigent, st sina, nägi esimest korda käsikellasid. "Lummatuna instrumendi kõlast, tekkis tal idee tuua kellad Eestisse ja luua omaenda ansambel," seisab annaalides. Mulle on näiteks Kuremäe nunnad rääkinud, kuidas nad kirikukella abil peavalu võivad ravida, ja sama asi on enamgi veel tuntud idamaades, kus kellamängule omistatakse n-ö paranormaalset ravitoimet. Kas see vastab sinu soliidse praktika baasil tõele?
Ma pole seda ise uurinud, aga olen lugenud, et kellamuusikaga saab ravida üle saja haiguse. Usun seda väga. Ka aastasadu tagasi oli pühakoja kella ülesanne nii inimesi kokku kutsuda kui ka kurja ja paha peletada. Arvan, et kelladel on oma maagia, ning seda kinnitab ka meie niivõrd pikaajaline kellade juures püsimine. Ja mis muidu tooks kellade koolidesse nii palju lapsi?!
Mida kostad lõpetuseks?
Mul oleks tohutult hea meel, kui näiteks aastal 2500 oleks Eestis 20 000 kellamängijat ja nõnda paljude kellamängijate osalusel toimuks endiselt tegutseval Tallinna lauluväljakul suur kellade festival. Mäeveerul oleks 100 000 või 150 000 kuulajat.
Loodame siis, et seks ajaks on eestlasi 50 miljonit, nagu Gruusia omaaegne president Saakašvili intervjuus soovis − vist silmas pidades, et liitlasi oleks rohkem.
Nõnda palju miljoneid vahest pole, aga kümme võiks küll olla.