Sõimekohtade nappus paneb lapsevanemad sundseisu

Hanneli Rudi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erapäevahoiu suureks eeliseks on vanemate silmis kindlasti see, et hoidja saab igale lapsele rohkem tähelepanu pöörata. Näiteks Tallinna Susapusa päevahoius tuli hoidjal end reedel jagada kõigest kolme lapse vahel.
Erapäevahoiu suureks eeliseks on vanemate silmis kindlasti see, et hoidja saab igale lapsele rohkem tähelepanu pöörata. Näiteks Tallinna Susapusa päevahoius tuli hoidjal end reedel jagada kõigest kolme lapse vahel. Foto: Liis Treimann

Sõimekohtade nappuse tõttu erapäevahoius käivate põnnide peredel tuleb maksta viis-kuus korda suuremat tasu kui linna lasteaedades käivate laste vanematel. Siiski kinnitavad päevahoidude pidajad, et rikkaks selle äriga ei saa.



Kesklinnas elav ja töötav Anna Leiner sõidab iga päev bussiga Hiiule, et viia oma 2,5-aastane tütar seal tegutsevasse Hingelinnu päevahoidu. Linna sõime nende pere kohta ei saanud. Naine tunnistab, et päevahoiu valikul oli üheks põhikriteeriumiks hind.

«Kesklinna omad olid liiga kallid,» rääkis Leiner. Kui ta aasta tagasi lapsele päevahoidu otsima hakkas, oli tema kodulähedase päevahoiu kohatasu ligi 5000 krooni, kusjuures sealt oli maha arvatud Tallinna makstav lapsehoiutasu.

Summale lisandus veel mitukümmend krooni toiduraha päevas. Hiiu päevahoius oli kuutasu ilma omavalitsuse toetuseta 3000 krooni ja ka toiduraha oli väiksem. «Hinnavahe on vähemalt pool,» tõdes Leiner.

Päevahoiu kulud on suured

Kuigi kesklinna päevahoiud on kallimad, pole sealsed tingimused Leineri sõnul paremad. Kui Hiiul on laste käsutuses vaiksel tänaval asuv eramaja aiaga, siis kesklinnas tegutseb osa päevahoide korterites.

«Üks mu tuttav, kes õpib nooremate klasside pedagoogiks, oli ühes kesklinna hoius praktikal. Lastel oli seal vähe ruumi, osa lapsi magas põrandal, hoid asus tiheda liiklusega tänava ääres,» rääkis naine ja lisas, et tegu on ühe kalleima päevahoiuga kesklinnas.

Ka Silvia Paluveer, kes sügisel otsis päevahoidu oma kaheaastasele pojale, kinnitas, et kopsakast hinnast hoolimata pole kohta lihtne leida. «Esiteks on päevahoidudes kohad täis ja teiseks ei vastanud hoidude tingimused meie soovidele,» selgitas Paluveer. «Näiteks ühes hoius, mis netis tundus tore, jäi kohale minnes mulje, et neil on kasvatajate nappus,» tõi ta näite.

Nende pere valik jäi pidama Kristiines tegutsevale Nipitiri päevahoiule, kus kolme hoiupäeva eest nädalas tuleb maksta 260 eurot kuus. Osa sellest ehk 106 eurot kuus hüvitab linn. Paluveeri sõnul oli ka odavamaid variante, aga see vastas kõige rohkem nende pere ootustele. «Mulle endale tundub, et seda tasu on natukene palju, aga mis teha, ega need päevahoiud muidu ära ei ela,» nentis ta.

Seda, et lastevanemate käest küsitud suurtest summadest hoolimata pole päevahoiu puhul tegemist tulusa äriga, kinnitasid kõik Postimehega rääkinud päevahoidude juhatajad.  

«Keegi ei ole pannud neid hindu üle mõistuse kõrgeks, enamik päevahoidudest arvestab, kui palju kulub, et nulli jõuda. Samas tuleb arvestada, et nulli tuleb jõuda ka siis, kui lapsi on vähem,» põhjendas päevahoiu kallist hinda Telliskivi loomelinnakus ja Kadriorus tegutseva päevahoiu Susapusa omanik Kristin Sooaru.

«Meie oleme teinud seda (pidanud päevahoidu – toim) kuuendat aastat ja midagi jäi üle vaid masu-eelsel ajal,» sõnas Juntsu päevahoiu omanik Kat­rin Aaslaid. Nüüd suudetakse tema sõnul vaid kulud tasa teenida.  

Üks päevahoidude kõrgete tasude põhjusi on omanike kinnitusel suured personalikulud. Kui munitsipaallasteaias peab 24 lapse kohta olema üks kasvataja ja üks abikasvataja, siis päevahoiu puhul nõuab riik, et seal oleks iga viie lapse kohta üks täiskasvanu. «Ja ma ei saa võtta lihtsalt inimest tööle, vaid ta peab olema kas pedagoogilise haridusega või lapsehoidja kutsetunnistusega,» rääkis Väikse Päikse päevahoiu juhatuse liige Grete Miilen.

Ta tõi näite, et nende hoius kulubki kõige enam raha ehk 60 protsenti palkade maksmiseks. Enam kui kolmandik tulust aga läheb üüri ja kommunaalkulude maksmiseks. Miileni kinnitusel saavad nad hakkama tänu sellele, et neil on paar allüürnikku, samuti korraldavad nad huviringe ja perepäevi. «Kui me tegeleksime ainult hoiuga, siis see ei oleks väga pikk lugu,» tõdes Miilen.

Kõikidel hoidudel nii hästi läinud ei ole ja üsna paljud on pidanud uksed kinni panema. Nii teadis Juntsu päevahoiu omanik Katrin Aaslaid nimetada mitut Nõmmel tegutsevat hoidu, mis on oma tegevuse juba kas lõpetanud või teeb seda lähiajal.

Riigile kasulik

Juntsu hoius esitatakse viis päeva nädalas kohal käiva põnni vanematele 455-eurone arve kuus. Postimehe juhuslikult valitud kaheksa pealinna päevahoidude seast oli see kõige kallim. Hoolimata soolasest arvest Juntsu päevahoius Aaslaiu sõnul lapsi jätkub.

«Esiteks, me oleme tegutsenud kõige kauem ja teiseks, me asume väga heas kohas. Siia on mugav tulla Sauelt, Sakust,» selgitas ta. Kui Tallinn maksab lapsehoiutoetust 106 eurot, siis pealinna lähivallad on märksa heldemad ja nende toetus on pea poole suurem. Tänu suuremale toetusele tuleb ka vanematel endil vähem kukrut kergendada.

Kõik päevahoiuomanikud on veendunud, et tegelikult peaks omavalitsuste toetus olema veelgi suurem ja seda mitte ainult sellepärast, et nende äri paremini läheks. «Kui omavalitsus maksaks rohkem toetust, siis ei pea nad ise ehitama veelgi rohkem lasteaedu, mis näiteks kümne aasta pärast sündimuse langedes tühjaks jäävad, nagu koolidega on juhtunud,» selgitas Aaslaid.

Terviseamet on andnud Tallinnas tegutsemisloa 83 päevahoiule.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles