Täna Vabadussõjas: julgeste edasi!

Soomusronglased raudteesilda parandamas. Keskel (valge mütsiga, seisab liipritel) rongi komandant kapten Anton Irv, vasakul (profiilis, käsi taskus) suurtükipatarei ülem leitnant Reinhold Sabolotny (Sabolotni). Foto: EFA

Ajaloolane Laur Vahtre kirjutab, kuidas saja aasta eest läksid eesti mehed vastupealetungile ja võtsid lõpuks oma maa vaenlaselt tagasi.

Alates 3. jaanuarist 1919 olid Eesti üksused mitmel pool üksteisest sõltumatult kannad maasse surunud ja endamisi öelnud: «Siiani ja mitte enam!» See juhtus Valklas, Priske saeveski juures, Kehra lähedal, Aidus, Kärstnas ja mujalgi. Väed olid taandunud veidi üle kuu aja ja kuna neid selle ajaga puruks ega laiali ei löödud, siis nende lahinguvõime hoopis kasvas. Sõdurid teadsid, et iga taandumine pole veel kaotus. Kui taganeti organiseeritult, olles vaenlast võimalikult kaua kinni pidanud, oli selles ka terake võitu, sest iga tund töötas Eesti kasuks – tagalas käis palavikuline töö, formeeriti üksusi, hangiti relvastust, anti mobiliseerituile väljaõpet. Saabumas olid Soome vabatahtlikud, keegi oli neid isegi oma silmaga näinud.

Lühidalt: Eesti üksustele polnud vaja erilist käsku anda, et vaenlase edasitung peatada. Reamehed ja ohvitserid teadsid, et seda tuleb teha esimesel võimalusel. Ent ülemjuhataja asi oli näha, et tegemist pole ühe-kahe juhusliku lokaalse eduga, vaid et meeleolu on muutunud laiemalt ja Eesti väed valmis rinde liikumissuunda muutma. Eesti vägedel oli selleks ajaks juba ka ülekaal nii võitlejate arvu, kergekuulipildujate ja iseäranis soomusrongide poolest. Ööl vastu 7. jaanuari andis Johan Laidoner 1. diviisile, st Viru rindele, käsu üldiseks vastupealetungiks.