Liina Kersna: kes vastutab väikese sõstrasilma saatuse eest?

Riigikogu liige Liina Kersna. Foto: Gert Kelu

Surmahirmu tundva naise pilku või vägivaldses kodus kasvanud väikese sõstrasilma vaadet ei ole võimalik unustada. Nii ütles mulle pärast pikki pühi Põlva politseis Kagu-Eesti politsei juht Helmer Hallik ja lisas: «Need on hetked, kui tunnen, et mina vastutangi nende inimeste saatuse eest!»

Kohtusin Hallikuga esimest korda kolm aastat tagasi, kui uurisin, miks on Põlvas oluliselt kasvanud vägivallast teatamiste arv. Vastus oli: «Meid usaldatakse.» Ja see on pikaaegse pühendunud töö tulemus.

Kagu-Eestis sai politsei möödunud jõulupühade ajal 21 teadet lähisuhtevägivallast. Üheksa juhtumit oli Põlva-, seitse Võru- ja viis Valgamaal. Sealse politsei sõnul mõjutavad nende tööd eelkõige kolm tegurit: pühad, raha laekumise päevad ning täiskuu. Seekordsed pühad olid siiski üsna rahulikud, mõnel palgapäevale järgnenud nädalavahetusel olevat sama palju tööd. Samas nad ei arva, et vägivalda oleks kodudes vähemaks jäänud.

Sotsiaalmeediast vastu vaadanud helged jõuluidüllid ei olnud reaalsus igas peres. Hiljuti tuli näiteks purjutav täisealine poeg elukaaslasega vanematele pühadeks külla, et olla tunnistaja sellele, kuidas purjus ema ründab noaga purjus isa.

Teises peres raevus ravimeid võtmata jätnud psüühikahäiretega ema. Nüüd viidi ta taas kord haiglasse, sest läks kallale naabrile. Kodukülastusel selgus, et õnneks on pikast töötusest meeleheitel olnud isa saanud lõpuks tööd. Selles majas on mitu last juba perest eraldatud, kuid kõige pisem on siiski kodus. Politsei kiidab neile juba tuttavat poissi, kes hoolimata keerulisest kodusest olukorrast saab endaga hakkama. Pliidil keevad viinerid ning poiss kinnitab politseinikele, et kõik on hästi. Hallidest tellistest sein lubab aimata, kui külmad on selles puuküttega maja korteris hommikud.

Hiljuti tuli näiteks purjutav täisealine poeg koos elukaaslasega vanematele pühadeks külla, et olla tunnistajaks sellele, kuidas purjus ema ründab noaga purjus isa.

Politsei- ja piirivalveameti aasta liidri tunnustuse pälvinud Põlva politsei juht Katrin Satsi hoiab erilises fookuses just laste ja perede heaolu. Tihedas koostöös kohaliku ohvriabi töötaja Anne Klaariga otsivad nad võimalusi tegeleda probleemide põhjustega. See ei ole lihtne, sest ohvritele sobivaid teenuseid on vähe või ei ole need piisavalt kättesaadavad.

Näiteks, kui palju ohver on teie arvates laps, kes elab vägivaldses kodus, kuid keda ennast otseselt ei peksta? Arvan, et on, sest see jätab hinge haava, mis võib omakorda väljenduda vägivaldses käitumises.

Viimane aeg on hakata käsitlema vägivalda näinud lapsi kui passiivseid ohvreid. On vaja muuta ohvriabiseadust, et vägivaldses keskkonnas kasvanud lapsed saaksid ohvriabiteenuseid ka siis, kui vanem ei algata vägivallatseja vastu kriminaalmenetlust. Uuringud kinnitavad, et oluline osa vägivaldses keskkonnas kasvanud lastest on ühel päeval ise kas vägivallatsejad või ohvrid. Seda mustrit saab murda vaid varajase märkamise, sekkumise ja süsteemse toetamise kaudu.

Kas ohvrid on inimesed, kelle lähedane on teadmata kadunud või teinud enesetapu? Seaduse silmis ei ole. Praegu käsitleb riik ohvrina vaid kuritegevuse ohvrit ning neile laienevad ka ohvriabiteenused. Samas sooritab Eestis aastas keskmiselt 200 inimest enesetapu. Nii kadunute kui ka enesetapu teinute lähedastele peaksid laienema ohvri-abiteenused.

Kahjuks on paljud asenduskodude lapsed politseile tuttavad. Korrakaitsjad teavad kodusid, kust nad on ära viidud ja kahjuks jõuavad need lapsed liiga tihti ka politsei vaatevälja. Üldiselt on asendushoolduse vajajate arv vähenenud. Mullu oli Eestis ligi 1200 last, kes ei saa elada bioloogiliste vanematega: ligi 900 elab lastekodudes, perekodudes 72 ning peredesse on võetud kasvama 200 last.

Viimane aeg on hakata käsitlema vägivalda näinud lapsi kui passiivseid ohvreid, mitte kui ainult tunnistajaid.

Vaid 15 protsenti Eesti peredest on valmis võtma enda juurde elama võõrast last. Uuringu järgi on kõhklemiseks kaks peamist põhjust: majanduslikud võimalused ja hirm traumeeritud lapse ees. Hoolduspere vanematoetuse miinimumsumma, mida paljud kohalikud omavalitsused maksavad, on 125 eurot + 240 eurot lapse isiklikeks kuludeks. Vanematest eraldatud laste kasvatamine nõuab hiiglaslikku pingutust. Igal juhul on see aga oluliselt odavam, kui maksta kinni katkise hinge loodud kaost.

Elu ebaõiglus joonistub tihti selgelt välja just laste peal. Kui 30 aastat tagasi tegutsesid piirkondlikud lastekodulaste jagamispunktid, kuhu jõudnud lapsed olid tihti kasimata ja haiged, siis tänane pilt on muidugi sootuks erinev. Elamistingimused on paremad kui paljudel peredel, õed-vennad saavad olla koos, neil on korralikud riided seljas ja saapad jalas, toad on täis mänguasju. Seda küll tihti annetajate toel.

Puudu on midagi väga olulist. Lastekodudesse jõuavad traumeeritud lapsed, kes on harva tundnud armastust. Tihti on nende elukogemuses hoolimatust, vägivalda, alkoholi, narkootikume.

Et hingehaavad saaksid ravitud, peaks neile olema tagatud regulaarne psühholoogiline tugi. Praegu seda ei ole. Kahjuks on sel valusad tagajärjed. Jällegi: tõhusam ja odavam oleks aidata kohe, mitte tegeleda juba ühiskonnale oluliselt kallimate tagajärgedega.

Olen kindel, et aina rohkem inimesi on valmis panustama, et oleks vähem katkiseid hingi ja ka vägivalda ja elamata jäänud elusid. Selleks peaksime tõstma fookusesse inimese. Nelja aastaga riigikogus olen näinud, et tegelikult me ei väärtusta piisavalt neid, kes toetavad teisi. Õpetajaid, treenereid, noorsootöötajaid, eripedagooge, psühholooge, hooldajaid, tugiisikuid, vanemliku hooleta jäänud laste kasvatajaid ja teisi.

Majandus, siseturvalisus ning tervishoid toimivad hästi tervete inimeste toel. Mõtteviis, et ennetamine on oluliselt odavam kui tagajärgedega tegelemine, ei ole veel juurdunud. Järgmine suur ühiskondlik kokkulepe võiks olla väärtustada inimesega tegelejaid. Tegelikult vastutame väikese sõstrasilma saatuse eest meie kõik, mitte ainult Helmer Hallik.