Pidu alkoholimeres ja ei piiskagi armastust

Viljandi ümbruse talupoegi. Abielupaar ja nende kaks meheleminekuikka jõudnud tütart. Talvisest ilmast hoolimata on kõigil, nagu see siinse talurahva seas üldiselt tavaks, kurgualune lahti jäetud – naisterahvastel küllap seetõttugi, et nende kaelaehted võimalikult hästi välja paistaksid. Foto: Akvarell 1813. aastast, Autoriks Tõenäoliselt August Von Pacht. Rīgas Vēstures Un Kuģniecības Muzejs

Ants Heina kokku seatud ütlemata hariv, rohkesti mõtlemisainet pakkuv ja vähetuntud pikantset materjali sisaldav teos „Vanaaja pulm“ vaatab kaugemalt saabunud kõrvalseisjate pilgu läbi tagasi eestlaste ärkamisajaeelsetele pulmakommetele. Avanev pilt on oma psühhedeelsuses ja pentsikuses selline, mille kõrval mõjub ​Rainer Sarneti käe all valminud mängufilm „November“ suisa kauni rahvusromantilise klantspildina.

See 16.–19. sajandi Eestimaa, mis raamatust vastu kiikab, ei ole päris see rahvusromantilisest kaanonist õilistatud Eesti, millega on minevikule mõeldes enamasti harjutud. Nende esivanemate silmad, mis ridade vahelt vastu piiluvad, mõjuvad ühteaegu õudu äratavalt ning samas otsatult kurvalt ja meeleheitlikult. Elu ei olnud tol ammusel ajal mingi meelakkumine ning sestap polegi imestada, et sellele üritati käepäraste nappide vahenditega veidigi jumet lisada.