Kaarel Tarand: parteide mineviku hämaraid rahastamismudeleid ei saa enam tõestada

Aastaid tagasi erakondade rahastamises toimuda võinud hämaraid rahastamisskeeme ei saa enam tõestada, kuid täna on selliseid mudeleid palju keerulisem kasutada, ütles Erakondade Rahastamise Järelvalve Komisjoni aseesimees ja kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand saates «Otse Postimehest».

Kuivõrd massiline see kilekotiga parteikontoritesse sularaha toomine aastate eest olla võis?

Ma ei tea, millistel motiividel keegi midagi ütleb stiilis, et mulle tuli äkki meelde kuidas 13 aastat tagasi oli. Seda enam, kui ta ise on sellest süsteemist väljunud ning enam sellega kokku ei puutu. Ta võib seda meenutada, kuid seda kontrollida ja usaldusväärselt tõestada ei saa. Seda me kontrollisime ka Reformierakonna ja Silver Meikari juhtumi puhul. Ükskõik kui palju sa ei uuri, jääb ikkagi sõna sõna vastu olukord, millele õiguslikku lahendit tekitada ei ole võimalik.

Keskerakonna te hammustasite läbi.

Need on natukene värskemad asjad. Ühiskond on muutunud ja reeglistik on paranenud. Läbipaistvus on suurenenud ning me saame paremini aru ja suudame paremini hinnata, kas keegi käitub õigesti ja reeglite järgi või mitte. Aga sellele 13 või 15 aasta tagusele olukorrale, mille puhul avalik arvamus ütleb, et niikuinii olid kõik pätid ja tegid nii, kohtulikku lahendit tekitada ei ole enam võimalik.

Me usume ja loodame ja suudame esitada ka tõendeid selle kohta, et olukord on paranenud. Mis omakorda ei tähenda seda, et kui mõni partei satub rahapuudusesse, kuna ta ei ole osanud majanduslikult mõistlikult käituda, ei tabaks kiusatus. Lihtsalt otsitakse võimalusi uutest ja teistsugustest kohtadest, kui senised olid.

Keskerakonnal on see olukord käes, kus neil pole piisavalt raha, et kuritarvitatud summa riigieelarvesse tagasi kanda. 

See on tõsi. Selle küsimuse peaks ühiskond laiemalt esitama endale ja ka erakonnale. Aga mitte ainult sellele erakonnale, sest eelmisel aastal vaevles kisendavas kitsikuses ja rahapuuduses ka teine suur erakond, Reformierakond, kes loovat tegevust arendada ei saanudki ja pidi ainult vanu võlgu kinni maksma.

Meil on sellised erilised mittetulundusühingud nimega erakonnad, mis pretendeerivad riigi juhtimisele ja praegusel hetkel 11 miljardi euro jagamisele aastas. Seda nad teavad, nad räägivad, et on vastutustundlikud ning oskavad tekitada tasakaalu kulude ja tulude vahel. Aga nad ei suuda tuhat korda või kümme tuhat korda väiksemas summas, ühe miljoni ulatuses, aastas ära majandada. Neil on miljon tulusid ning aasta lõpuks tekib kaks miljonit kulusid ja siis nad ei tea, kuidas seda katta. Kas me siis ikkagi saame valijatena neid usaldada suurte majandusotsuste tegemisel?

Sa ju nägid siia tulles tänavatel, kuhu see raha osaliselt läheb.

Väga lihtne. Avalikku raha jagatakse ümber ka kolmandale sektorile, mittetulundusühingutele. See on alati sihtotstarbeline raha, mille eest eeldatakse konkreetset tulemust. Erakonnad ja nende riikliku rahastamise osa on selles mõttes erand. Summa, mille nad vastavalt mandaatide arvule parlamendis saavad, antakse niisama. Keegi ei ütle, mida nad selle rahaga tegema peavad. Ja nii ongi erakondadel maailmavaate põhjal teha see meeleheitlik või sõge otsus kleepida kogu raha eest plakateid.

Küsin uuesti. Kas me võime arvata, sest väita me ei saa, et aastaid tagasi oli hämara sularaha kilekotiga parteikontorisse toomine massiline? Kas me võime arvata, et seda tegid Reformierakond, Keskerakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid?

Tõenäoliselt on õige väide, et igal vähegi eakamal erakonnal Eestis on tema ajaloos toimunud rahalisi tehinguid, mis tänaste reeglite piires oleksid kahtlased, hämarad, mustad või kuritegelikud. Õnneks on see paljude poolt kirutud infotehnoloogiline areng ning uut tüüpi ühiskond selline, et igast teost jääb jälg. Esiteks on sularaha liikumine üldmahult vähenenud, neid inimesi, kellel on lakkamatult vaja sularahaga õiendada on vähem, kui pisisummad välja arvata. Kui sa võtad raha oma ettevõttest põhjendamatult välja, jääb sellest jälg. Raha liigutades jääb jälg. Teiseks, isegi kui sa leiad kotitäie raha ja tuled sellega Postimehe reklaamiosakonda ning tahad saada selle eest reklaami, siis tekib jälle jälg. Postimehe reklaamiagent küsib, kust sa said ja teeb ettepaneku koostada arve ning kanda raha kontolt kontole.

Musta rahaga õiendamine on muutunud üldiselt palju keerulisemaks. Ükski erakond oma majandusaasta aruannetes ei deklareeri, et tal on kapis palju, et tal on suur seif. Aastatetagune juhtum Keskerakonna sularahaga on veel kohtutes lahendust ootamas.

Kas Erakondade Rahastamise Järelvalve Komisjonil on piisavalt hoobasid ja jõudu, et selle järelvalvega tegeleda? Kas sa julged väita, et erakonnad arvestavad teie komisjoniga?

Kaheksa aastat tegutsenud komisjoni kohta võib öelda, et kuna ta on järjekindel ja järjepidev, siis erakonnad teavad, et see komisjon ei kao kuhugi ära. Ei juhtu nii, et panen silmad kinni, magan öö ära ja hommikuks on läinud ning ei tule uuesti oma kirja, nõudmise või ettekirjutusega. Ma lepin sellega, et neid reegleid, mis praegu kehtivad, tuleb täita, meeldib see või mitte. Nad täidavad ka.

Komisjon ei ole repressiivorgan, mis esimese asjana enne hoiatamist karistama kipub. Nüüd tuleb valimistele ka tõenäoliselt mitu uut erakonda, kelle finantspaberid algavad alles eelmise aasta detsembrist või novembrist. Kui esimesel korral tekib neil aruandluses mingi viga või puudujääk, siis loomulikult komisjon nõustab ja püüab nad järje peale aidata. Kui meie nõuandeid ei kuulata, siis saadetakse kirju ja lõpuks tehakse ettekirjutus, et te peate selle ära tegema. Varem või hiljem need tuleb täita, see on vääramatu jõud. Selles mõttes on asi hästi.

Ma ei arva sugugi, et kõik sedalaadi organid peaksid saama tohutult uurimisvolitusi või eritoimingute volitusi segamaks vabade kodanike elu. Väga hea, kui selle komisjoni volitused on piiratud, ta saab tegeleda ainult teatud tüüpi asjadega ning hoida korda selles koridoris nii, nagu me tahame. Kui keegi läheb selle koridori ühest või teisest servast välja, siis meie aitame ta tagasi.

Ja kui ei taha tulla, siis tõmmatakse tagasi?

Kui rangelt võtta, siis me ei saa lõpuni mööda minna põhiseaduse paragrahvist 48. Mis mingisuguses olukorras sunnib ühiskonda mingisuguse erakonnaga, kes on reegleid väga sügavalt rikkunud, tegelema. Tegelema kuni likvideerimiseni välja. Selles paragrahvis on öeldud kaks selget asja. Esiteks, kui sa oled põhiseadusliku korra aktiivne vastane ja tahad riigipööret teha, siis tuleb see erakond kinni panna. Teiseks viitab see paragrahv kriminaalkuritegudele, millega meil on probleeme. Meil on kriminaalkorras süüdi mõistetud erakondi, ent seda rakendusmehhanismi enam ei ole, sest karistusseadustikust kaotati need punktid ära.

Sa räägid Keskerakonnast.

Jah. Erakond, kes pooleliolevate kohtuprotsesside lõpuks mõistetakse võib-olla veel süüdi. Mis me siis teeme? Kas meil kehtib selles osas põhiseadus ja kas parlament on teinud kõik alamad aktid selliselt, et seda saaks rakendada? Teeme näo, et meil on põhiseadus, mis natukene kehtib ja mõne koha pealt natukene ei kehti ka, sest tuleb olla inimlik ning ei tohi paati kõigutada?

Iga kord suurte valimise eelsete kampaaniate ajal räägitakse, et asi on hullemaks läinud ja ühiskond on lõhestunud, nüüd räägitakse jälle. On siis hullem, kui eelmisel korral?

Mina nii ei arva. Olen juhtivatest ajalehtedest lugenud, et varem pole olnud igavamat, mõttetumat, lamedamat ja sisutumat kampaaniat, kui nüüd. Sõltumata sellest, milliseid reegleid võitluseks suurte piltide ja plakatitega kehtestati 15 aastat tagasi, on kõik jäänud samaks. Ikka needsamad kahe- või kolmesõnalised ilusad laused, ikka need samad tuunitud näopildid. Ma ei näe siin midagi erilist. Kõik on täitsa rahulik ja igav. Kokkuvõttes tuleb ka valimistulemus igav.