Raavo Raadik: Jalakäija vaadaku, kuidas saab

Korralikult hooldatud talvised bussipeatused hakkavad kohe silma. Foto: Ants Liigus

Nõukaaega jäänud lapsepõlvest mäletan õpetajate manitsusi: bussipeatustes tuleb talvel olla väga ettevaatlik, vaadata jalge ette, ei tohi ronida hangedele. Lähenev busski on ohuallikas, ettevaatamatus võib viia masina rataste alla. Seda, et pedagoogidel on õigus, teadsime isegi. Traagiline õnnetusjuhtum bussi rataste alla libisenud eakaaslasega pani suuremadki uljaspead mõtlema.

Nüüdki, pea 40 aastat hiljem on endisaegsete pedagoogide manitsused olulised. Eriti kui vaadata olukorda, mis tekib, kui ilm ootamatult sulaks pöörab. Mis peamine, kohati jääb õigustatud mulje, et jalakäija vaadaku ise, kuidas saab.

Sindi bussipeatus Paide maantee servas. Kuigi väikelinn eristub positiivselt suuremaks vennaks olevast Pärnust võib siiski kohe tõmmata piiri. Piiri, kus lõpeb kohaliku omavalitsuse ja algab maanteeameti ehk riigi haldusala. Nimelt ei huvita maanteeameti teehooldajaid see, kuidas jalakäija bussipeatusesse jõuab. Riigiteed hooldav lumesahk on teelt lükatud lumega bussipeatuse ootealale valli meisterdanud. Ootajaile on jäänud napp riba libedat maad, mis lõpeb maanteega.