Kiri: peieline omaenda matusel

Mare Rossmann
, rakverlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mare Rossmann.
Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Kui nooruses saad sõprade ja sugulastega kokku sünnipäevadel, siis mida vanemaks saad, seda rohkem kohtutakse matustel. Noored leinavad üha rohkem internetis. Mul on vahel tunne, et matus on nagu fast food ehk kiirtoit. Matusekorraldaja loeb ette ühtemoodi järelehüüde, ei ole aega, et anda sõna neile inimestele, kes lahkunut tundsid. Aeg kiirustab takka, sest järgmine lahkunu juba ootab.

Üks vana õpetaja, kes oli just tulnud oma kolleegi urnimatuselt, ütles, et ta mattis oma koera ka väärikamalt. Kui meie, ellujäänud, tahame väärtustada inimese elatud elu, siis tuleb lähedasele korraldada väärikas ärasaatmine.

Üks mees teatas hiljuti, et tema suurim unistus on viibida peielisena omaenda matusel. Ja siis see juhtuski. Küll mitte ilmsi – unes. On tema matus, ta lamab puusärgis, aga näeb ja kuuleb kõike. Kui tseremoonia lõpeb, tõuseb ta kirstust ja ütleb: “Tooge mulle kõigepealt piduülikond, nende taaskasutuspoest toodud kaltsudega ma peielauda ei istu. Ja põletamisele ma täna ei lähe.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles