Vikerkaar loeb. Euroluulet
25. jaanuar 2019, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Müüt on kirjandusele nagu põhjavesi taimestikule: maa peal kasvavad üksikud kuused-kased, härjapead, pääsusilmad, rebasesabad, aga nende juureniidistik ulatub maa-alusesse ühismüüdistikku. Seal sügavustes on kõik kõigega seotud, läbi põimunud ja segunenud. Kirjandus, olgu jutustav või lauline, ammutab müüdist nii nagu taimed põhjaveest.
Müüdi ja kirjanduse vahekorda saaks kirjeldada ka teisiti, terviku ja osa suhtena: müüt on servadeta lainetav kangas, millest poeet lõikab välja või millele õmbleb juurde oma peatükikesi. Vaadatagu kumba pidi tahes, müüt (või mütoloogia, müüdistik) on suur ja poeesia (luulestik) on selle kõrval väikene. Poeesia ei jõua kunagi müüti ära ammendada. Müüti jääb alati igale poole üle: poliitikasse, ideoloogiasse, alateadvusse, teadusse ja mujale.
Müüti tüdrukust nimega Europe või Euroopa on jutustatud mustmiljon korda. Muuhulgas tegeleb sellega ju terve ametiasutuste, komisjonide ja nõukogude hiigelvõrgustik. Säravaid poeetilisi tükikesi sellest loost saab eesti keeles lugeda näiteks itaalia mütograafi Roberto Calasso kütkestavast raamatust „Kadmose ja Harmonia pulmad“ (orig. 1988, Mailis Põllu tõlge 2002). Calasso alustab nii: „Siidoni rannal üritas üks härg armulõõritust matkida. See oli Zeus. Värin käis tast läbi, nagu siis, kui kiinid kimbutamas. Ent sedapuhku oli see magus värin. Pani ju Eros talle parasjagu neiu Europet turjale. Ja viskuski valge elajaloom vette ning ta vägev kere ulatus just nii palju pinnale, et neiu end märjaks ei kastaks.“ Europe vend Kadmos läheb nagu migrant muiste oma õde otsima, kuid leiab lõpuks hoopis Harmonia, vana mao. Nende pulmad on viimane kord, kui surelikud ja surematud üheskoos pidu peavad.
Hasso Krulli “Euroopa”, tema vististi neljateistkümnes luuleraamat jätkab sealt, kus Calasso jutt pooleli jäi – ja igast muustki võimalikust kohast. Peategelasteks on vapper tütarlaps Euroopa, kõrvaltegelasteks Aafrika, Aasia, kontmees, rebane, õnneotsija trikster ja mõistagi härg. Või tuleks öelda „sõnn“, „pull“ – kui uskuda sõnaraamatu määratlust, mille järgi härg on üks kohiloom? Igatahes käib härja käsi – või sõrg – Krulli jutustuses kehvasti: tal on ikka nuga kõril ja vereoja taga. Krulli lugudesse on põimunud ka eesti ja kristlik aines, müüdid inimesesööjast Päikesest (kes esineb ju ka härjana) ja tema transvestiidist pojast.
Hasso Krull on alati armastanud kirjutada luuletusi raamatute kaupa. Enamik tema raamatutest pole mitte lihtsalt luuletuste kogumikud, vaid neid läbib plaanipäraselt üks hõlmav skeem või teema. „Euroopa“ peaaegu iga lehekülg on sisukorras registreeritud omaette pealkirjaga, aga vähem kui pooled neist seisaksid püsti iseseisva luuletusena, ülejäänud toimivad peatükkidena narratiivist. Tekstide keel on klaar ja läbipaistev, aga alliteratsioonide, võrdluste ja kontrastidega läbitepitud.
Luule ja müüt on aegade algusest peale koos käinud, kuid nende vahele on jäänud lahendamatu pinge. Luule on keeleline, müüt meeleline. Üks on üksik, teine üldine. Luule on istutatud ühe konkreetse suguharu idioomi ning püüab (enamasti) pageda tõlgitavuse eest. Luule olevatki ju see, mis tõlkes kaotsi läheb. Müüt on see, mis igas tõlkes alles jääb, mis tõlget vajamata ja meediumist hoolimata rändab üle merede ja maade – see, mis eri keskkondadest pärit niidistikud ühte seob. Ilma müüdita oleks luule paljas kalambuur, sõnamuusika või didaktika. Ilma luuleta müüt oleks tants, trummipõrin, karjed, žestid ja silmade pööritamine. Või ideoloogia. Luule vajab müüti, müüt saab ka luuleta hakkama.
Kui hinnata „Euroopat“ luule ja müüdi tasakaalu seisukohalt, siis teine paistab esimese üle domineerivat. Raamat ei paku lugejale imetlemiseks iseseisvaid „verbaalseid objekte“, lüürilisi juveele, mida müüt siis hingestaks või informeeriks. Siinsed tekstid jutustavad, põimivad ja varieerivad ammututtavaid ja unustatud lugusid. Need peaksid juhtima just nagu juhtmed müütilise põhjavee poole, lõimima meid maailmamüüdi suurde kangasse. Jutustuste juhtmed aga lähevad ajuti umbe ja sõlme. Lüürilised ja aistingulisemad juhtmed lähevad aga mõnikord lühisesse ja löövad sädemeid.
Meie moodsa kirjanduse alguses seisavad Tuglase tuntud sõnad: „Luua müüte – see on kõrgeim. Luua seda üksi, mis muidu rahvad ja sajandid loonud – see on jumalik. Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma.” Mida mina oma jutuga öelda tahan, on see, et kunstnik saab loota ka väiksemat õnne – luua üksi eneseküllaseid „verbaalseid objekte“, mille kaudu müüt näitab end ise. Ja „Euroopa“ parimatel lehekülgedel („Tõde olevat kuskil vahepeal“, „Mets“, „Milline aroom“, „Kuldne valgus“, „Kuuvarjutus“, „Pilv“ jpt) on see õnnestunud.
Hasso Krull
„Euroopa“
Kaksikhammas, 2018
91 lk
