Svirgsdeni lood: Eesti keele aasta

KRISTJAN SVIRGSDEN. Foto: Marianne Loorents

Sellel aastal räägin kõigile oma kokkupuutest vene keelega. Kui käisin Männikul 39. keskkoolis algklassis, kas teises või kolmandas, siis läbis minu koolitee “venelaste küla”. Mida võis läbida hommikul kooli rutates, aga mitte koolist koju tulles.

Põhjus oli lihtne. Vene jõmmid olid lõunaks kodus. Läksin ringiga. Aga üks jõmm ootas mind siiski ka seal ringi peal. Kutsus sõrmega enda juurde. Ja lõi rusikaga silmade vahele. Ise ütles, et “ja tvoi asvoboditel” (olen sinu vabastaja). See oli esimene kokkupuude vene keelega. Kui koolitunnid välja arvata. Järgmine “pauk” oli sõjaväes. Lugesin originaalis läbi “Jevgeni Onegini”. Ja avastasin, kui ilus, väljendusrikas ja mahlane on vene keel. Lausa armusin sellesse. Imestades, miks seda igapäevaelus kuulda pole. Aga ju ma tänaval ikka Puškinitega ei kohtu ka.

Kolmas meeldejääv sündmus oli sajandivahetus. Kui Eesti riik usinasti muulasi integreeris ja eesti keelt õpetas. Kõikvõimalikes vormides. Narvas ka. Ühes keskkoolis. Lõpuklassi tütarlapsed. Kui käisin seal Eesti Televisiooniga intervjuusid tegemas, siis kõik noogutasid ja kinnitasid, kui usinasti nad eesti keelt õpivad. Kui Soome ja Rootsi filmigruppidega, siis väljendasid samad tüdrukud (!) piiritut põlgust kohaliku keele vastu ja ei saanud aru, miks nad peaksid nii väikest ja mõttetut keelt õppima. Kui vene keel on ikkagi maailmakeel. Sellist vihkamist noorte naiste silmis pole näinud enne ega pärast. Siis sain aru, et ka keel võib olla üks okupatsiooni vorme. Selle meelega mitteomandamine.