Lennart Meri konverentside korraldaja Riina Kaljurand
/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
29. jaanuar 2019, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Riina Kaljuranda pikalt nii Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse (RKK) kolleegi kui ka Lennart Meri konverentsi kaaskorraldajana tundvalt Tomas Jermalavičiuselt paluda, et ta räägiks mõne hullumeelse loo tolle ürituse taustal toimunust, arvab leedulane, et enamik neist ei sünni ajakirjandusse panna.
Aga seda jutustab siiski, kuidas 2016. aastal selgus vaid pool tundi enne Lennart Meri konverentsi avaarutelu, et üks selle programmijärgseist esinejaist pole Tallinna jõudnud.
Mistap Jermalavičius sai Kaljurannalt telefonikõne kiireloomulise käsuga leida puudujale kohe asemik keset kohtumist, kus osalesid toonane kaitseminister Hannes Hanso ning liitlaskindralite lähiajaloo superstaarid Wesley Clark, Richard Shirreff ja Egon Ramms.
See oli Vietnami ja Kosovo sõja veteran ning 2004. aasta USA presidendikandidaat Clark, kes Kaljuranna käsu vastu võttis, kohtumiselt lahkus ja minimaalse etteteatamise järel paneeldiskussiooni suundus. Ning loomulikult esines kindral hiilgaval tasemel.
See oli Vietnami ja Kosovo sõja veteran ning 2004. aasta USA presidendikandidaat Clark, kes Kaljuranna käsu vastu võttis, kohtumiselt lahkus ja minimaalse etteteatamise järel paneeldiskussiooni suundus.
Teine huvitav lugu meenub Jermalavičiusele seoses ühe konverentsil käinud Saksa liidumaa esindaja saatjaskonnaga. «Ma ei tea, mida ta Eestist mõtles või mis reegleid ta täitma pidi, kuid see ametnik – liidumaa minister ehk siis mitte föderaaltaseme poliitik – võttis kaasa… kolm ihukaitsjat,» meenutab ta. «Loodan, et pärast Meri konverentsi ta enam ei pidanud Eestit mingiks ohtlikuks metsikuks idaks.»
Jermalavičius rõhutab, et loomulikult pole Meri konverentside edukas DNA vaid puhtalt Kaljuranna teene. Üritus võlgneb oma edu eest tänu presidentidest patroonidele Toomas Hendrik Ilvesele ja Kersti Kaljulaidile ning veel paljudele mõtlejatele, eesti poliitikutele, riigiametnikele ja sõjaväelastele.
«Kuid Riina-sugused inimesed seavad tonaalsuse ja toovad kõik need suunad kokku,» jätkab ta.
«Riina saavutas tõelise tipptaseme teemade sügavuse ja suundade kombineerimises. Ta oli alati päevateemade lainel ning suuteline kiiresti ja paindlikult seadma [konverentsi] kava nii, et see peegeldaks seda, mis toimus maailmas ning hoides samas teravikku kõige sügavamatel Eesti ja kogu lääne ees seisvatel küsimustel,» kiidab Jermalavičius.
«Riina oli põhimõtteliselt Kadri Liigi parem käsi juba Lennart Meri konverentsi algusest peale ning tegi siis 2013. aasta konverentsi ise,» meenutab Jermalavičius, täiendades seda infoga, et oodates samal ajal last, mis leedulase hinnangul näitab naiste tõelist tugevust.
«Varsti pärast 2013. aasta konverentsi läks ta emapuhkusele, jättes 2014. aasta konverentsi kellegi teise teha,» jätkub leedulase meenutus.
«Minul paluti seda korraldada 2015. aastal ja ma seadsin eeltingimuseks, et Riina liitub minuga kui kaasjuht. Minu põhipõhjendus oli, et Riina tunnetab selle konverentsi vaimu kõige paremini ning mitte keegi meie toonasest meeskonnaks poleks suutnud seda edukalt hoomata ega korraldada – kõige vähem välismaalane.»
Takkajärgi väljendab leedulane kahetsust, et röövis Kaljuranna tema toona veel väga pisikese tütre Anna seltskonnast konverentsikorralduse stressi sisse: «Aga Riina oli valmis seda aega ohverdama, sest meie – ja Lennart Meri konverents – tõesti vajasime teda.»
Seejärel korraldas Kaljurand ka veel 2016., 2017. ja 2018. aasta versioonid. Mullu suvel liikus ta tagasi oma kõige esimesse töökohta ehk välisministeeriumisse, kust Kaljuranna karjäär 1993. aastal algas.
Kaljurannal on Stockholmi ülikooli magistrikraad politoloogias, samuti on ta õppinud seal ja Belfastis sotsiaalantropoloogiat. Aastatel 2004-2007 töötas Kaljurand kaitseministeeriumis, kust liikus edasi vastloodud RKK asejuhiks.