Fotoreportaaž: tühjaks jäänud arestimaja seinad on folkloori täis
/nginx/o/2013/07/08/1884702t1hf5da.jpg)
9. veebruar 2019, 11:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahumäe teel asuva endise arestimaja ruumid seisavad tühjalt, kuid kambrite seinad on tulvil folkloori. Arestimaja ja kinnipidamiskeskuse juht Vambo Oolberg näitas Postimehele, milline elu suletud uste taga peitus.
Joonistused ja kirjad jutustavad nii mõndagi sellest, kuidas vahistatud oma päevi sisustasid. Ruumid jäid elaniketa möödunud aasta lõpus, kui arestialused ja vahistatud koliti ümber novembris Tallinna vangla territooriumil avatud uude arestimajja.
«Üks loll otsus keerab elu täitsa p***e. Mõtle, enne kui otsustad» on keegi seinale kirjutanud. «Ma istun siin ja mõtlen, see ju surnuks löödud aeg,» seisab teise kongi seinal. Kahe või nelja voodikohaga ruumidest leiab peale rohkem või vähem filosoofiliste mõttelendude ka ajakirjadest välja lõigatud naiste pilte, aknatrellide vahele pikitud kommipabereid ja hulgaliselt joonistusi.
Kinnipeetavad, kel on palju vaba aega passimiseks, on kahtlemata nupukad. Nii on paljudes kambrites lauale graveeritud malelaud. Hasartmängud on küll arestimajas keelatud, kuid male on üks väheseid mänge, mis lubatud on. See nõudis vaid veidi aega ja viitsimist lauale maleruudud sisse kraapida ning malenupud leiutada. Enamasti sobis selleks ideaalselt leib, millest kinnipeetavad tavatsesid malenuppe välja voolida.
Teine levinud nähtus ruumides on kambriukse ava ümber joonistatud sarved ja saba, vahel ka kuradi kuju terves ulatuses. Ikka selleks, et kambriuksest sisse vaatav valvur näeks kambris olijatele välja kui saatan.
/nginx/o/2019/02/05/11767566t1h9fc9.jpg)
Rahumäe arestimajast on läbi käinud nii liiklusrikkujad kui ka prominentsemad tegelased nagu Tallinna Sadama altkäemaksuskandaali sattunud Allan Kiil ja Ain Kaljurand. Kes mida seinale on jäädvustanud, ei ole praegu aga enam võimalik tuvastada, kuna asukate kongid vahetusid tihti.
Arestimaja ja kinnipidamiskeskuse juht Vambo Oolbergi sõnul ei ole kinnipeetavatel tegelikult seinte sodimine kunagi lubatud olnud. Uues arestimajas on seinad veel puhtad, kuid vanas hoones oli see kujunenud justkui paratamatuseks.
«Arestimaja on siin lihtsalt nii pikka aega olnud, et sellise ajaperioodi vältel on mõned oma jälje siia seina peale jätnud,» selgitas ta ja sõnas, et seintele sirgeldamise näol on siiski tegemist riigi vara rikkumisega. Oolberg lisas naljatledes, et kuigi hetkel veel selge visioon ruumide tulevikust puudub, siis seni on meil vähemalt põhjust kongide kunstilist väärtust imetleda.
Arestikambrid on Rahumäel kahel korrusel, kusjuures esimese korruse ruumid on endiselt kasutusel kuni 48 tunnisteks kinnipidamisteks.
Vahistatud soovivad vanglasse
Arestimaja elanikel oli nii vanas majas kui on ka uues kindel päevakava. Hommikul kell 7 on äratus, siis viiakse kongide kaupa kinnipeetuid õue tunniks jalutama. Kell 12 on lõuna, siis jätkuvad taas jalutuskäigud, kaitsjate külastused ning menetlustoimingud uurijatega. Kell 17 on õhtusöök ja pärast seda on vaba aeg.
Peamised erinevused uue arestimajaga võrreldes on parem ventilatsioon ja pesemisvõimalused. Rahumäe tee hoones sai sisekorraeeskirjade järgi end sooja veega pesta kord nädalas. Uues majas on igas kambris dušš ning pesta saab end igapäevaselt.
«Pesemisvõimalus on kambris sees, aga sellegipoolest ei saa arestialused ja vahialused terve päeva sulistada. Ajaliselt on soe vesi piiratud,» kirjeldas Oolberg uue arestimaja võimalusi ja selgitas, et dušist tuleb sooja vett ainult kindlatel aegadel päevas. See-eest hamba-, näo- ja nõudepesuks on soe vesi valamust tagatud ööpäevaringselt.
/nginx/o/2019/02/05/11767519t1had16.jpg)
Kuigi uues arestimajas on elamistingimused oluliselt paranenud, on vahistatute peamine soov endiselt võimalikult kiiresti edasi vanglasse pääseda. Erinevate vanglate aadressid olid seinale kirjutatud õige mitmes kambris. «Neil on lubatud kirjavahetust pidada ja eks nad ikka kirjutasid vanglas elavatele sõpradele,» selgitas Oolberg.
Tema sõnul oli see eriti tavaks vanas arestimajas, et sooviti kiirelt vanglasse sõprade juurde saada. «Seda isegi mitte nii siinse olme pärast, vaid just see, et vangla annab oma loomult kinnipeetud inimesele rohkem õigusi ja võimalusi. Neil on seal võimalik omavahel kokku saada ja ka jalutama minna koos,» ütles ta.
Sarnane trend jätkub tegelikult ka uues arestimaja hoones ning kuna ka Tallinna vangla on ju uus, siis taaskord on elamistingimuste poolest seal kinnipeetute jaoks meeldivam. «Kui neil on valida arestimaja või vangla vahel, siis nad valiks tavaliselt vangla,» sõnas Oolberg.