Vahur Kollom: räägime kõigist katuserahadest
7. veebruar 2019, 07:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu sügisel võttis ajakirjandus luubi alla, kuidas riigikogu jagas 26 miljonit eurot nn katuseraha. Nii avanes paraku vaid selle nähtuse veepealne osa. Suurusjärgu võrra suuremat katuseraha jagavad tegelikult ministeeriumid ja ministrid kabinetivaikuses.
Vabaerakond on asunud põhjalikult uurima ministeeriumite rahastamissuhteid kolmanda sektori, täpsemalt vabaühendustega. Viimased avalikud süsteemsed andmed on paraku vaid 2015. aastast. Maksu- ja tolliameti andmeil ulatus toona kolmanda sektori tulu 1,78 miljardi euroni. Arv on siiski eksitav, kuna kolmanda sektori sildi all tegutseb meil palju riigi või omavalitsuste käepikendusi. Suurim neist on sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum.
On küsimus, kui mittetulundusühingu või sihtasutuse on asutanud avalik sektor, selles töötavad ametnikud, nad osutavad üksnes avalikke teenuseid, miks siis organisatsiooni õiguslikuks vormiks pole märgitud avalik-õiguslik juriidiline isik. Kolmandas sektoris tegutseb siiski ka eraõiguslik juriidiline isik vormilt ja sisult – vabaühendused. Nende tulu oli statistikaameti andmeil 2015. aastal 456 miljonit eurot. Annetustest ja toetustest 217 miljonit (48 protsenti), ettevõtlusest 153 miljonit (33 protsenti) ja liikmetelt 51 miljonit (11 protsenti). Muud tulud kokku on 36 miljonit eurot (8 protsenti).
Vabaühendused said riigieelarvelistelt asutustelt 79 miljonit eurot ja omavalitsustelt 29 miljonit. Lisaks valitsemissektori fondidelt ja sihtasutustelt toetusi kokku 33 miljonit eurot. Seega otseselt liikus avalikest eelarvetest vabaühendustele 141 miljonit eurot poliitilist katuseraha.
Otseselt liikus avalikest eelarvetest vabaühendustele 141 miljonit eurot poliitilist katuseraha.
Palju hämaram on lugu ettevõtlusest saadud vabaühenduste tuluga, mis tihti on ikka avaliku sektori eelarveraha, kuid toetuste asemel jõuab see vabaühendustesse ametiasutustega sõlmitud avalike teenuste osutamise lepingute kaudu. Hinnanguliselt on siingi kasutusel maksumaksja raha 60–70 miljonit eurot.
Sel taustal on muret tekitav erasektori väike osa vabaühenduste rahastamisel: eraisikud annetasid 24 miljonit eurot ja ettevõtted 13 miljonit eurot. Ehk meie vabaühendused ei olegi nii vabad, nad on riigist ja poliitikutest väga suures sõltuvuses. Poliitikud on olnud aktiivsed ka ära kasutama – spordiliite juhivad poliitikud, see garanteerib rahastuse avalikest eelarvetest.
Tuleks arutada, mil viisil vabaühendustele toetusi jagatakse, see võiks käia eeskätt omavalitsuste eelarvete kaudu. Võiksid olla ka ühekordsed sihtotstarbelised toetused, kuid siiski printsiibil, et kõiki omavalitsusi koheldaks ühetaoliselt. Kolmas aktsepteeritav toetuste jagamise viis on toetusprogrammide kaudu koos selgete eesmärkide ja avalike konkurssidega.
Vabaühendustega seotud peamine probleem ühiskonnas peaks seisnema aga selles, kuidas suurendada eraisikute ja ettevõtete osakaalu vabaühenduste rahastamisel. Peaksime lõdvendama piiranguid ja suurendama maksuvabastusi neilt annetustelt.