Jürgen Ligi: tõe- ja õigusejärgne parlament? (27)

Jürgen Ligi
, riigikogu liige (Reformierakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgen Ligi.
Jürgen Ligi. Foto: Elmo Riig

Jaanus Karilaiu üllitis «Lõpeta valetamine, Jürgen Ligi» (postimees.ee 4.02.) sisaldab lineaarset parteilist sõimu, pooltõdede ja seosetute tsitaatide segaputru sihiga eitada okupatsiooni ja pealekauba tahet Eesti riigi kaela süüd veeretada, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

On olemas kaks tunnistajat, kes on kinnitanud altkäemaksu pakkumist selle eest, et Eesti maksumaksjale esitataks arve Kremli 1992. aasta jaanuari otsuse eest konfiskeerida Vnešekonombankis Eesti ettevõtjate raha. Sajandivahetuse paiku liikus riigisektoris paraku nõukogude mentaliteediga tegelasi palju ja polnud täpselt teada, kes võtab pakkumisi vastu. Valitsuse koosseis oli toona aga selline, et need katsed saadeti kuu peale.

Nüüd on samad pakkujad tagasi ja peamist neist nägin 2017. aastal riigikogu kohvikus koos riigikogu õiguskomisjoni esimehe Jaanus Karilaiuga. Selle ärimehe minevik on seikluslik, seal on ka kriminaalkaristus; aga kohtumise põhjust ma ei aimanud. Mällu jäid pilgud, sest need olid nagu vahele jäänute omad, kui mind märkasid. Nad tulid mulle meelde mõni nädal hiljem, sest Karilaid koos teiste huvilistega esitas riigikogule eelnõu, mis pööras VEB fondi kogutud nõuded, mille kohta riigikohus langetas juba aastaid tagasi otsuse, Venemaa asemel Eesti vastu. Fond ise, kuhu nõuded Venemaa vastu koondati, likvideeriti 2013. aastal, sest neid ei rahuldatud. 

Majanduslikku ega õiguslikku loogikat selles algatuses ei ole. Järeldada annab seega teistsugust, mis seondub Keskerakonna rahalise seisu ning Karilaiu heitlikkusega erakonnas. Aga nii enne kui ka pärast liidri vahetust erakonnas torkab silma, kuidas ta erinevate õigusväliste võtetega üritab saavutada, et valada ka konkurente sopaga üle, peaasi et nendegi ümber oleks skandaal. Keskerakonna kriminaalasjade üle ei jõua keegi arvet pidada, aga kasutades erinevaid viise, kas või hõigates «Võtke varas kinni», on ikka õnnestunud tähelepanu endalt kõrvale saadud.

Nüüd hõikab mees siis pealkirjas «Lõpeta valetamine, Jürgen Ligi» (postimees.ee 4.02.). Mind pole valetamises süüdistada saanud, seepärast võtsin lugeda, aga ei osanud oodata trükituna midagi nii küündimatut: Karilaiu üllitis sisaldab lineaarset parteilist sõimu, pooltõdede ja seosetute tsitaatide segaputru sihiga eitada okupatsiooni ja pealekauba tahet Eesti riigi kaela süüd veeretada.

Ka paadunuim parteilane ei saa selliselt eirata riigikohtu lahendeid. Vastupidi Karilaiule on riigikohus, õiguskantsler kui ka justiitsministeerium üle kinnitanud, et kahju Eesti ettevõtjatele tegi Venemaa, mitte Eesti. Okupandi kohustust suvaotsusega endale võttes looksime pretsedendi, millele saaks järgneda uus nõudmiste laviin muude okupatsioonikahjude eest okupeeritu enda vastu. Aga algatus on vastuolus ka mitme seadusega. Riigikogu otsusega ei saa muuta seaduste ega põhiseaduse loogikat, kuid tema puhul pole kahjuks presidendi veto võimalust.

Äärmine poliitiline kultuuritus väljendub ka selles, et riigilt raha nõudja advokaat saab ilma igasuguse filtrita ning veel poliitiku abil esitada eelnõu, millega ta saaks endale raha küsida. Seejuures oli tekst vastuolus nii põhiseaduse, riigieelarve seaduse kui ka Eesti Panga seadusega. Aastake mõeldud, asendas selle teksti teine, Tiit Vähi advokaat, argumendiks õiguslike asemel juba sotsiaalne õiglus. Jõukaks saanud ekspeaminister on selle järgi suurem sotsiaalne kannataja kui saatuse ohvrid, omastehooldajad, puudega lapsed või tõhusa ravita haiged. Advokaat ise aga, riigireformi eestkõneleja, peaks nagu selliste inimeste toetamist riigi esmaseks ülesandeks. Teada olevad raha nõudjad on lisaks kõigele nõuete odavalt kokku ostjad, mitte Venemaal oleva raha algomanikud.

Ajalooline taust on, et Kreml omastas ettevõtjate raha osana surveavaldustest taastärkava Eesti lämmatamiseks. Ebaõiglane oli tollal aga kõik ja see ebaõiglus polnud erilisem. Pangad läksidki sel ajal pankrotti ning ettevõtted ja kodanikud kaotasidki raha. Enamgi, vaid 1991. aastaga kaotas tavahoiustaja 90 protsenti oma raha väärtusest lihtsalt rublainflatsioonitõttu, seevastu ainsad kaitstud olid tollal just need, kellel olid rublatsoonis välisvaluuta omamise ja teenimise, ekspordi-impordi, püügi- ja raieõigused, juurdepääs sotsialistlikele tootmis- ja loodusvaradele. Paraku kuulus nende privileegide juurde ka kohustus hoida valuuta Moskvas. Täiesti küüniline on selle taustal tuua välja ka sotsiaalse õigluse argumenti, kohustamaks seda kaotust kinni maksma maksumaksjaid, kes neid privileege omamata elasid kümme, sada ja tuhat korda vaesemat elu rublatsoonis. Küüniline on esitada teadliku riski võtnud ning Vnešekonombanki-vastaseid nõudeid kokku ostnuid juhuslike heausksete kannatajatena. Sel juhul oleksid kõik Vene võimu, inflatsiooni, börsikrahhide või kasvõi EVPde hinnalangusest kaotanud õigustatud Eestilt ehk iseendalt hüvitist nõudma.

VEB fond ise oli toonases hõredas õiguskeskkonnas järsk, aga siiski tavapärane pankade päästmise võte Mart Laari valitsuse algatusel ja riigikogu otsusel. Vandenõuteooriaid selle ümber on mitu, aga vaid ühele on uurimiskomisjonide, eriauditite ja kohtu pingutuste peale leitud õiguslik alus. Nimelt saadi 32 miljonit dollarit Vnešekonombankist Venemaad üle kavaldades siiski kätte. Seda püüab Karilaid esitada Eesti ettevõtjate kaotusena, aga tegelikult jäid nende õigused endisteks ja saajal olid ette näidata enda omad. Selle eelis oli Vene kodakondsus, mille puhul Venemaa raha vabastas, mis kah on ju – Venemaa-poolne – tunnistus Venemaa süüle raha kaotamises. Kavaldamine seisnes 1997. aasta allkirjas, mida mitte kuidagi ei saanud anda ega varjata mõni partei, nagu segab vett õiguskomisjoni esimees, vaid Eesti Panga president Vahur Kraft. Selle allkirja järgi olid Vene kodanikul Aleksandr Mattil nõuded lihtsalt varem, kui nad tegelikult olid. Seda allkirja ei tohtinuks anda ja selle eest on Eesti Pank vabandust palunud, aga see ei võtnud eestlastelt midagi ära peale ühekordse maine.

Üldise ükskõiksuse taustal asjade vastu, mis hääli ei too ega avalikkust huvita, on suur risk, et see riigirööv kiidetakse heaks. Asja puhtõiguslike vastuolude peale esitasin äsja arupärimise õiguskantslerile, sest selliselt raha jagamine selle riigi seaduste järgi siiani ei käi ega pretsedente ei looda. Aga see pole kaugeltki ainus sama köögi katse tõe ja õiguse järgset «tõde» ja «õigust» toota. Meenutan, kuidas püüti teleseriaaliga õigeks mõista Edgar Savisaart, või kuidas ka pärast kõiki kohtuotsuseid süüdi teha ja «õiguskonverentsiga» häbistada tema oponenti, kuidas on lahmitud riigikogu suures saalis nii Vnešekonombanki kui ka rahapesu ainetel või EKRE poolt «süvariigi» vandenõust. Neil teemadel on peetud mitu «olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelu», kus õiguskomisjonilt Karilaiu isikus pole tulnud silpigi õigusest ega algatustest, küll aga parteiline pori – saab kontrollida.  

Ma pole riigikogu suhtes lõpuni pessimist, sest siiani pole Karilaid võitnud ühtki hääletust. Ta pole saanud lubatud erikomisjoni, mille abil ta lubas tühja koha pealt süüdi mõista ekspeaministri ja eksrahandusministri, tema häälekus seadusandluse korda tegemisest ei ole tootnud ainustki ettepanekut ega paragrahvi, küll aga õiguskantsleri sekkumise, aga ta on siiski tootnud pressiteateid, millest viimane räägib Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisest kui enda ideest.

Kommentaarid (27)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles