Kolumn: see salapärane lüliti

Piret Saul-Gorodilov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piret Saul-Gorodilov.
Piret Saul-Gorodilov. Foto: Eero Vabamägi

Arenenud ühiskonnas on peetud debatte ja lausa verist võitlust tööaja lühendamise nimel. Kaheksatunnine tööpäev viis korda nädalas oli tohutu läbimurre. Juba räägitakse, et sellega asi ei piirdu. Suund on neljapäevase töönädala poole.

Niisiis peaks tööpäeva lõpus, kui sulged kabineti ukse või lahkud tööpingi tagant, väljuma ka rollist, milles viibisid, minema koju ja tänama õnne neljakümnetunniste töönädalate eest. Paraku on inimene tervik, kes ei suuda sada protsenti pühenduda vaid hetkerollile.

Eeldades, et koduseid muresid ei võeta töö juurde kaasa, ei peaks ka töömured koju kaasa tulema. On selge, et aeg-ajalt tegeleb aju ametis olles ka koduste asjadega. Ega ülemus pea sisse näe, kui suudad suu kinni hoida ega lase kõrvaliste asjade pärast oma kohustusi käest. Hoopis suurem küsimus on, kuidas peaksid kodused suhtuma pereliikmesse, kes ei suuda väljuda oma töörollist ja toob töömõtted ja -mured koju kaasa. Kas pikemas perspektiivis ei kaasne sellega oht läbi põleda? Või võib pere laguneda? Puhkuse või vaba aja planeerimise asemel tuleb lõputult kuulata jutte tootmisprobleemidest, seaduste jäikusest või klientide nõmedusest. Sõprade jaoks pole töönarkomaan enam teretulnud. Külla tulles hakkab ta pererahva last kasvatama, prügi sortima või leiab nende kodust oma firma konkurendi toote ja peab loengu selle halbadest omadustest. Niisugusele inimesele tahaks kangesti öelda, et oleks viimane aeg ametit vahetada, elus kannapööre teha või abi otsida. Oma vaba aega peaks väärtustama ning vajadusel selle väärtust selgitama ka ülemusele ja kolleegidele. Töömõtted saadavad meid alateadlikult nagunii, samuti kodumõtted tööl. Mis küll toimub nende peas, kes ei suuda rollist väljuda? Võibolla on neil selline amet, mis annab olulise staatuse, tõstab end eraelus tähtsusetuna tundva isiku enesehinnangut. Loomulikult ei tahaks sellisel juhul rollist väljuda. Hoopis toredam on ka vabal ajal mõista anda, millist elukutset esindad, ja paugutada oma teadmistega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles