Poliitika uued tuuled: erakondade noortekogude esimehed räägivad ambitsioonidest

Noortekogude esimehed.

FOTO: Erakogu

Ajakirjandustudengite veebiväljaanne Neljas Dimensioon küsitles eelseisvate valimiste eel erakondade noortekogude liikmeid. Nii mõnigi neist kuulub tänu kõrgele kohale partei üldnimekirjas suure tõenäosusega ka järgmisse, XIV parlamendi koosseisu.

Eestis tegutseb aktiivselt seitse noortekogu – Keskerakonna Noortekogu, Isamaa Noorteühendus ResPublica, Eesti 200 Noortekogu, Noored Sotsiaaldemokraadid, Reformierakonna Noortekogu, Sinine Äratus ja Noored Rohelised. Vabaerakonna noortekogu Vabad Noored enam ei eksisteeri ning seega selles artiklis ei kajastu, vahendab «Neljas dimensioon».

Poliitnoorte juhtidelt selgub, et noortekogude esimehed valitakse tihti erakonna nii-öelda kõrgema kaliibriga noorte seast ning mitte ilmtingimata noortekogust. Kõigi poliitikasse minemise põhjus on ühe sama optimistliku malli järgi – selleks, et midagi korda saata ja Eestit muuta.

Jaan Männik (Keskerakonna Noortekogu)

Keskerakonna Noortekogu esimees Jaan Männik.

FOTO: Erakogu

Kuidas sattusid poliitikasse?                                     

Ma liitusin noortekoguga suhteliselt hilja. Olin juba mõned head aastad ajakirjanikuna tööd teinud ja siis töötasin fraktsioonis pressiesindajana ning eks ma kõrvalt nägin, kuidas seal noorteorganisatsioon natukene kiratses ja mingi hetk tuldi küsima, et “kuule, Jaan, sa oled ka suhteliselt noor inimene veel, kas sa ei sooviks ka liituda kesknoortega?”. Nii see otsus tuli. Ma nägin, et seal on hea võimalus midagi ära teha. Ma olin küll toona juba kakskümmend viis, kui liitusin. Päris niimoodi organisatsioonist välja kasvanud esimees ma ei ole.

Ajendas see, et midagi korda teha?                                                               

Nojah, seal oli võimalus. Ma ütlen, seal oli potentsiaali tegelikult küll, liikmeid oli palju, aga samas tegevust nagu väga ei toimunud. Oli hea koht, kus tulla ja midagi teha. Esialgu ma olin seal volikogu esimees, mis tähendas sellist suuremat tööd piirkondadega koos ja edasi kandideerisin juba esimeheks.

Miks poliitikasse läksid?                                                                                  

Otsus poliitikasse minna tuli mitmes järgus. Esmalt sellest, miks ma astusin erakonda. Kuna asusin tööle riigikogus fraktsiooni meedianõunikuna ja olin paljude tähtsate otsuste siseringis, siis oli ka loomulik olla erakonnas. Toetasin juba varasemalt Keskerakonna maailmavaadet ja seega polnud tegemist kuigi keerulise sammuga. Sellele järgnenud aastatel aitasin ennekõike tuntud poliitikutel saavutada nende seatud sihte ja teha Eesti ühiskonnas suuri muudatusi ning nende sõnumeid ühiskonnani tuua. Mind paelub see, kuidas poliitikas on võimalik näiteks kohaliku omavalitsuse või riigi tasandil suuri asju ja muutusi ellu viia. Olgu selleks siis mõnes omavalitsuses elukeskkonna parandamine läbi laste mänguväljaku rajamise või riigis ühistransporti ümber korraldades. Saad muuta Eesti paremaks. Noortekogu etteotsa asudes lähtusin ka põhimõttest, et mul on võimalik noortekogu tugevamaks muuta. Meie ridades on mitmeid noori, kes tegelevad heategevusega ja on lihtsalt ühiskondlikult aktiivsed. Soovin nende tegevust soodustada ja ise muutustele kaasa aidata. Poliitika võib noori hirmutada, kuid tegelikkuses on tegemist ääretult huvipakkuva valdkonnaga, mida kahjuks stigmatiseeritakse. Tegelikult pole asi nii hull ja noored peavad enda hääle kuuldavaks tegema.

Mis peale noortekogu juhtimise edasi plaanis?                                       

Ees ootavad ju riigikogu valimised, kus ma kandideerin. Ma arvan, et kui keegi juba kandideerib, siis ei tee ta lihtsalt seda kandideerimise rõõmu pärast. Kindlasti kõik seavad endale eesmärgiks riigikokku jõudmise, kas nii läheb, see on omaette küsimus, aga siht peab selline olema. Isiklikus plaanis järgmine suurem eesmärk ongi riigikogu valimised. Never say never, eks näis, kuidas nende valimistega läheb, aga olen endiselt mingil määral tegev ka spordiajakirjanduses ja kavatsen sellega edasi tegeleda. Mul on oma ettevõte ja pere. Loodan mingi hetk perele rohkem aega saada.

Mida poliitikas konkreetselt ära kavatsed teha?                                       

Kuna tean süsteemi hästi ja olen poliitikat aastaid väga lähedalt näinud, siis tean, et ei ole mõtet lubada kokku võimatuid asju. Kuid riigikogus saab palju ellu viia. Võtame näiteks pensionärid. Ma usun, et täna ei kujuta ükski noor töötav inimene ette, kuidas ta peaks tulevikus hakkama saama alla viiesaja euro suuruse pensioniga. See lihtsalt ei ole reaalne. Eriti raske on üksi elavate pensionäride olukord. Vaadates erakondade platvorme, tundub, et valimiste järel leitakse konsensus, et viia ellu pensionide erakorraline tõus. Seda sammu on pikalt oodatud. Sama lugu on lastetoetusega – pean silmas nii esimese kui ka teise lapse toetuse kasvatamist ning suurperede toetamist. Suure spordisõbrana olen nüüd ka mõnda aega vedanud projekti, mille eesmärgiks on rajada üle Eesti jalgpalli sisehalle. Täna puudub väljaspool Tallinna korralik jalgpalli sisehall, olgugi et tegemist on Eesti populaarseima spordialaga. Tartusse rajati hiljuti väike hall ja plaan on teha ka korralik sisehall. On küll toredad eesmärgid, kuid ülejäänud Eesti vajab samuti laiemaid võimalusi. Üleüldiselt leian, et Eesti sport vajab lisaraha. Peamised valdkonnad, mis mulle huvi pakuvad, jäävadki majanduspoliitika, spordi- ja noorsoopoliitika ning välispoliitika alla. Olen olnud FinEst Linki töörühma liige, mis tegeleb siis Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli projekti arendamisega ning olgugi et tegemist on tulevikuprojektiga, mida lähiaastatel kindlasti ei näe, pakub ka see projekt palju huvi. Sellega tuleb vaikselt, kuid kindlalt edasi liikuda.

Ruuben Kaalep (Sinine Äratus)

Sinine Äratus esimees Ruuben Kaalep.

FOTO: Erakogu

Kust tuli otsus poliitikamaailmaga liituda?

Kui ma olin 16-aastane, siis ma liitusin Eesti Rahvusliku Liikumisega, mis oli üks EKRE eelkäijaid. Ma tegin seda sellepärast, et ma nägin, et tol ajal Eesti poliitikas need rahvuslikud väärtused ja põhimõtted, millele Eesti põhiseadus ja Eesti riik on üles ehitatud – nende eest Eesti poliitikas keegi ei seisnud. Ükskõik, kas võtame piirilepingu küsimuse või Eesti õigused Euroopa Liidus – kõikides nendes küsimustes olid kõik peavoolu parteid põhimõtteliselt Eesti rahvuslike huvide vastasel seisukohal. Ma nägin, et on vaja sellist rahvuslikku poliitilist jõudu. 2012. aastal, kui ma olin 18-aastane, olin ma ka üks EKRE asutajaliikmeid, kui siis Rahvusliku Liikumise ja Rahvaliidu liitmisel EKRE sündis.

Kuidas sa noortekogu eesotsa said?

Me asutasime noorteliikumise samal aastal, 2012. aasta 30. novembril Tartus seitsme Tartu ülikooli tudengiga. Esimees olen olnud kõigepealt aastatel 2013–2014 ja nüüd uuesti alates aastast 2016. Vahepeal on mind ka kaks korda tagasi valitud.

Millega varem, enne poliitikat tegelesid?

(mõtleb hetke) Käisin gümnaasiumis.

Mis edasi?

Hetkel ma kandideerin riigikogusse. Olenemata sellest, kas ma saan sinna või mitte, plaanin ma sel aastal kindlasti Sinise Äratuse esimehe koha üle anda, sest ma tunnen, et uus põlvkond on peale kasvanud. Inimesele, kes on praegu gümnaasiumis või on äsja lõpetanud. Põlvkonnavahetus peaks toimuma. Liiga kaua ühel positsioonil olla ei ole ka hea.

Mis on praegu noortekogu suurim eesmärk? Mille poole pürgite?

Kõige suurem eesmärk algusest peale on olnud Eesti uus rahvuslik ärkamine. See on selline eesmärk, mis on suurem kui poliitika. See on kultuuriline eesmärk. Uus põlvkond peaks leidma uuesti need rahvuslikud ideaalid, mis olid 19. sajandi rahvusliku ärkamise või laulva revolutsiooni ajal. Ilma selleta, et toimuks nihe või tagasipöördumine eestlaste teadvuses, ilma selleta ei saa rahvuslikku poliitikat ajada. See muutus peab olema suurem kui lihtsalt poliitiline. Seda me teeme esiteks noorte harimisega ajaloo, filosoofia ja rahvusluse teemal. Meie kõige suurem üritus aasta jooksul on tõrvikurongkäik, mis ongi selline uue ärkamise märk või manifestatsioon.

Joosep Vimm (Noored Sotsiaaldemokraadid)

Noored Sotsiaaldemokraadid esimees Joosep Vimm.

FOTO: Erakogu

Kuidas sattusid ja mis ajendas minema noortekogusse?                      

Mina sattusin niimoodi, et ma astusin hea mitu aastat tagasi erakonda ja enne kohalikke valimisi ma otsustasin kandideerida esimest korda. Pärast seda ma hakkasingi erakonnaga tihedamalt läbi käima ja siis noortekogu kutsus mind ka. Kuid paljude noorte jaoks on see teistpidi liikumine – kes astub esmalt noortekogusse ja kui soovib, siis võib astuda ka erakonda. Minul läks vastupidi. Ma tulingi, et oma nõu, jõu ja kogemusega organisatsiooni, et aidata natuke vedada. Ma olen alati aktiivne olnud, näiteks õpilasesinduses ja ka noorteorganisatsioonides. Pean oluliseks, et kasutan oma oskusi ja kogemust selleks, et seista ka nende eest, kes seda ise teha ei saa. Nii et poliitika tundus alati loogilise jätkuna, millega ma üks hetk tegelema hakkan. Kuna ma olen veendunud, et ajan õiget asja, siis kandideerin nüüd ka. Muidu võivad võita need, kellega ma maailmavaadet ei jaga.

Ja kuidas jõudsid esimehe kohale?

Meil oligi see küsimus, et ma suhteliselt alguses tulin juba peasekretäriks, meie eelmine president kutsus. Kutsuski appi. Kuna tema enam ei kandideerinud, siis jäi see presidendi koht vabaks ja kuna ma olin just käe valgeks saanud selle organisatsiooniga, siis tundus selline paras hetk ka natuke selle juhtimist proovida.

Mis on edasi plaanis? Nii isiklikul kui noortekogu tasandil.

Noortekogu puhul… kuna minu jaoks hakkab see vanus peale tulema, siis ma uuesti enam juhatuse tasemele kandideerida ei plaani. Praegustel valimistel kandideerin riigikogusse. Igal juhul jään, lähematel aastatel kindlasti, ilmselt ka tulevikus, erakonnaga seotuks. See poliitline huvi ja ambitsioon on hetkel täitsa olemas ja vaatame, kuidas see läheb ning õnnestub.

Birgit Remiküll (Isamaa Noorteühendus ResPublica)

Birgit Remiküll.

FOTO: Erakogu

Kuidas sattusid ja mis ajendas minema noortekogusse?    

Mul oli olukord veidi teistpidi, kui tavaliselt kipub olema. Nimelt otsiti Tallinna volikogu IRLi fraktsiooni juurde ühte meedia taustaga inimest ja kuna mina olin parajasti just uute väljakutsete otsingul ning tahtsin senist tegevusvaldkonda vahetada, siis otsustasingi kandideerida. Muidugi mängis rolli ka see, et Isamaa (tollal IRL) pole mulle kunagi ebasümpaatne tundunud. Ütlen niipidi just seepärast, et arvasin kunagi, et ei seo end eales ühegi erakonnaga, aga seda ilmselt mõtlevad kõik ajakirjandustudengid. Ja kui olin veidi erakonna tegemisi lähemalt ja seestpoolt näinud, leidsin palju sarnaselt mõtlevaid ja sümpaatseid inimesi. Nii ta läks.

Ja mis sa varem tegid? Kas olid varem poliitikaga seotud?                        

Ei. Ma olen ajakirjandust õppinud ja seal on oma roll ikka poliitika vaatlemisel ja meil oli eraldi aine poliitiline kultuur ka. Sellega asi piirdus. Ma olen käinud neli aastat Ameerikas raamatuid müümas ja pigem tegelenud müügitööga, enne ei olnud poliitikaga üldse kokku puutunud. Varem ma erakonda või poliitilisse organisatsiooni ei kuulunud.

Mis edasi? Plaanid jääda noortekogusse või kuskile edasi pürgida?       

Ei oska öelda. Selles mõttes on poliitika selline valdkond, et siin ei tea kunagi, mis homne päev toob. Siin asjad pidevalt muutuvad. Ma pigem keskendun sellele, et anda endast praegu selles osas maksimum, mis ma teen ja eks siis näis, kuhu tee edasi viib.

Mis on üldse hetkel teie noortekogu suurim eesmärk?                              

No meie kõige suurem eesmärk on viia teadmist noorteni, et poliitika on täitsa okei asi, mida ei pea kartma. Just pigem viia noorteni ka teadmine meie maailmavaatest, et mida tähendab üldse konservatiivsus, konservatiivsed noored ja parempoolselt mõtlevad noored. Kaasata ja loomulikult see ka, et me kaasame üldse… või noh, me oleme kõik sarnaselt mõtlevad noored inimesed ehk siis sellega teeb päris palju. Tänu sellele me saame teha meile sobivaid üritusi, ma ei tea, et kutsuda põnevaid inimesi rääkima meid huvitavadel teemadel.

Aleksei Jašin (Eesti 200 Noortekogu)

Aleksei Jašin

FOTO: Erakogu

Kuidas sa sattusid noortekogusse ja mis ajendas minema?                                               

Minu puhul oli nii pidi, et ma sattusin alguses tegelikult erakonda, mis ei olnud veel erakond. Ta oli MTÜ ja survegrupp. See oli suvel, kui Eesti 200 avaldas manifesti. Ja kuna ma olen isiklikult Kristina Kallase sõber, tuttav, siis ma olen temaga juttu rääkinud, et mis riigis toimub ja teemadel, mis mind huvitavad kõige enam, nimelt haridus ja integratsioon. Siis ma hakkasin kuidagi aktiivsemalt seda asja ajama, kuna see on minu suurte elu eesmärkidega seotud, näiteks sooviga õpetada. Praegu lõpetan bakalaureuse kraadiga ja lähen Noored Kooli programmiga õpetama. Ma tahan õpetada koolides, mis on natuke teistsugused, seepärast ma liitusingi.

Aitasin kaasa selle valimisprogrammi koostamisel ja üleüldse tegelikult erakonna loomisel. Mõtlesime kõik koos, et meiega liitusid paljud noored ise ning keegi pole neid erakonda värvanud – kasutaks seda potentsiaali ära. Siis ma pakkusin, et teeme noortekogu. Ja miks noortekogu? Sest niipidi saab teha koostööd ENL-iga (Eesti Noorteühenduste Liit) ja oma häält võimendada. Pluss me saame nii-öelda siukest ühiskondlikku ruuporit, et kui me soovime meelt avaldada või midagi sellist, siis on siuke lihtne hea noortekogu esimehe või juhatuse liikme tiitli all meediasse saada. See oli see mõte. Kaasasime enda noored ja rääkisime laiemalt teistele huvilistele, kes ei soovinud näiteks erakonnaga liituda, aga tundsid huvi selle noortekogu vastu. Siis tuli juhtkonda valida ja mulle öeldi, et olgu, kandideeri siis esimeheks ka. Kuna nii suur töö sai tehtud minu poolt, siis ma osutusin ka valituks.

Miks üldse poliitikasse minna? 

Miks minna? Ma arvan, et esiteks on see meie põhiseaduslik õigus ja ma ütleks, et isegi kohustus. Üks täisealine Eesti Vabariigi kodanik, kes soovib olla ühiskondlikult aktiivne, panustada kogukonda, kas kohalikul tasemel või tegelikult ka riiklikul tasemel, keegi ei keela. Uuri, räägi kaasa, ole aktiivne ja see loob ainult sellist tervislikku õhkkonda poliitkultuuris. Mina olen ikka natukese mures selle üle, mis meie peavoolu erakonnad oma agendas ja retoorikas teevad ning mõned, ma ei hakka ütlema radikaalsed, aga alternatiivsemad jõud. Seetõttu ma mõtlesin, et kuna ma tean iseenda poolt, et ma olen väga viisakas noormees, et miks mitte siis minna ja viisakalt ajada seda asja. Pluss ma arvan, et noorus on… noorus on voorus, mis iganes see tähendaks, aga et noorus on väärtus iseeneses. See, kuidas meie näeme asju, on puhtalt selline, ma ei ütleks, et kuidagi dogmavabalt, aga arusaamad pole veel juurdunud. Ja isegi minu poolt, kui ma näen piisavalt palju häid argumente, siis kiiresti, või noh, mitte kiiresti, aga paljud minu seisukohad muutuvad, kui ma debateerin inimestega. Ei ole nii, et mul on mingi partei agenda ja panen rajult selle eest lõpuni välja, vaid tähtsam on see paindlikkus ning võimalus asju igalt poolt näha. Noortel tuleb see kuidagi sujuvamalt välja.

Mis on edasi plaanis? Nii isiklikul kui ka noortekogu tasandil.

Alustan siis selle noortekogu poolega. Ma lubasin siis, kui ma osutusin esimeheks valituks, siis ma korraldan veel ühed juba demokraatilikumad valimised, sest esimesed kinnitas erakonna juhatus, kuna meil ei olnud üldkoosolekut. Põhikirja järgi saab valida esimeest ja juhatuse liikmeid. Ma lubasin, et siis, kui meil on liikmeskond olemas piisavalt suur, mingi 50–60 inimest, siis ma korraldan veel ühed valimised ja loodetavasti saan siis rahuliku südemega kellelegi teisele selle ameti üle anda. Mul on järgmiseks aastaks natuke teised plaanid. Ma lõpetan ülikooli ja siis mul pole aega nii palju kuskil juhtimispositsioonis olla.

Kuidas noortekogul üleüldiselt? Me otsustasime, et me võtame sellist suunda, et me ei võta osa sellises poliittehnoloogilises mängus. Meie noored ei lähe jagama pastakaid kandidaatide heaks, ega meil sellist erilist suurt tänavakampaaniat ei tulegi. Ma loodan, et selline vaim jääbki lõpuni. Noored ei ole selline ressurss, mida võib poliitilises mängus kasutada. Pigem tahame üritusi, loenguid ja debatte korraldada, kus siis noored saavad ennast arendada. Kindlasti mitte ei soovi me kogu aeg lükata nii-öelda põhiinimesi intervjuusid andma ja debateerima, kes niigi on nagu suurepärased esinejad ja kõneisikud, vaid just neid, kes vajavad seda kogemust juurde. See on siis see üldine suund.

Rääkides minu enda plaanidest. Ma arvan, et poliitika on selline kõrvalprojekt. Ma mainisin alguses, et iga eeskujulik aktiivne kodanik võiks seda ajada ühel või teisel kujul. Kui sa kunagi saad selle mandaadi kätte, siis loomulikult sa pead sellesse suhtuma tõsisemalt, aga muidu pead lihtsalt panustama kogukonda. Mina ise lähen nüüd kandideerima Noored Kooli programmi, lähen õpetama, aga kindlasti jään kaasa rääkima ühiskondlikel teemadel. Usun, et ma jään sinna erakonna nimekirja. Hetkel selle poole aastaga, mille jooksul ma olen jõudnud inimestega koostööd teha, see oli ikkagi ülimalt positiivne, üldjoontes. No kui on väga vaja, siis ma arvan, et ma jään natuke passiivsemalt sellesse esimehe rolli ka poole aasta pärast, aga siis minu põhieesmärk on juba otsida üles keegi uus.

Selline struktuur nagu esimees või president ja juhatuse liikmed, et see kõlab võib-olla võõralt noorte jaoks või siis paneb mängima nagu täiskasvanute mänge. Iseenesest pole vahet, kas me eristame või ei erista. Me mõtlesime proovida teha sellist asja, kui meil on piisavalt aktiivne liikmeskond, et kõik otsustab üldkoosolek. Tuleb mingi äpp telefonis, kus igaühel on kogu aeg hääleõigus. Misiganes me teeme, kas osaleme debatis või ei osale. Kas saadame näiteks Alekseid kuskile intervjuud tegema või ei saada või läheb keegi teine kandidaat. Lükkame ette selle hääletuse ning kes jõuab hääletada, see jõuab. Otsedemokraatia on nii ilus, kuna meist tegelikult ei sõltu nii palju, poliitiliselt. Samas võime õpetada nii palju meie liikmetele. Lisaks oleme eeskujud, siis miks ka mitte harrastada siukest asja.

Kristo Enn Vaga (Reformierakonna Noortekogu)

Kristo Enn Vaga.

FOTO: Erakogu

Kuidas sattusid ja mis ajendas minema noortekogusse?

Minu lugu on üpris kummaline. Ma olen poliitikast noorena kogu aeg huvitatud olnud ja alati proovinud meediapilti jälgida. Ma olin tegelikult jalgrattur ja sõitsin Prantsusmaa klubis kaks aastat. Elasingi ka sellel ajal Prantsusmaal. Gümnaasiumi lõpus läksin. Kui ma Otepääl gümnaasiumis käisin, siis üks ühine tuttav kutsus, et teeme Otepääl noortele mingi poliitilise ürituse või sellise loengu. Aitasin seda siis korraldada ja siis jäigi kontakt ühe reforminoorega. 2017. aasta jaanuaris astusin ma endaalgatuslikult Reformierakonda, kuna tahtsin sisevalimistel valida. Sama aasta kevadel sain ma Prantsusmaal vigastuse ning hakkasin üleüldse mõtlema, kas ma tahaksin spordiga järgmised 20 aastat tegeleda. Vaatasin, et tegelikult mitte, ja tahaks tegelikult Eestis elada, sest Eesti elu ja olu on mulle alati väga-väga korda läinud. Tuli otsus, et tulen tagasi Eestisse ning lähen avalikku haldust ja riigiteadusi õppima ja prooviks siis Eesti elu mõjutada. Tahaks kunagi vanema inimesena öelda, et minust on mingi pärand maha jäänud. Selline väga naiivne mõte mul oligi ja seda ma proovingi hetkel siis ellu viia.

Kuidas said reforminoorte esiotsa?

Seda valitakse juhatuse tasandil. Oligi nii, et kui ma 2017 tulin tagasi, siis ma hakkasin vabatahtlikult võimalikult paljudel noorteüritustel ja ka erakonnaüritustel käima ning võimalikult palju aitama. Ma jäin silma ja kutsuti, et äkki ma tahaks kandideerida noortekogu peasekretäriks. Eelmine peasekretär oli juba kolm aastat olnud, ta tahtis vahetust. Igas mõttes noortekogu on selline voolav organisatsioon. See ei ole koht, kus sa oled 15 aastat. Mulle tunduski, et väga super võimalus, tegelikult saab hästi paljude noortega üle Eesti kohtuda ja väga lahedat asja teha. Ma ka kandideerisin ja juhatus toetas minu mandaati.

Ja kaua sa oled sellel positsioonil nüüdseks olnud?

Alustasin 2017. aasta septembris ehk siis nüüdseks olen olnud… aasta ja neli kuud.

Aga miks just Reformierakond? Kas valikus ei olnud mõnda teist erakonda, kelle vaated sulle oleksid sobinud?

Minu jaoks on Reformierakond olnud alati ainuõige valik. Sportlasena ma tean, et keegi teine ei saa mind paremaks teha. Ainult mina vastutan enda tuleviku eest ja kui mina tahan olla parem, siis mina ise pean selle jaoks rohkem tööd tegema. Sealt tulebki selline liberaalne maailmavaade, just majanduse osas ka. Vaadete poolest ei ole Eestis ühtegi teist erakonda, kuhu ma isegi mõtleks minna.

Mis sul edasi plaanis on? Mida tulevik sulle toob?

Ma ütlesin, et noortekogu on voolav organisatsioon. See on koht, kus noored tulevad, tõestavad ennast ja siis lähevad mõningad edasi esinduspoliitikasse. Suurem hulk ikkagi saab hea kogemuse ja tutvusringkonna ning lähevad kuhugile mujale eluvaldkondadele. Mina ise aga kandideerin ka riigikogu valimistel ja hetkel töötan riigikogu aseesimehe abina ning kindlasti sooviks avalikus sektoris tööd jätkata. Sooviks samamoodi sellist nõuniku tööd teha, rohkem sisuga tegeleda ja kogu selles protsessis osa olla.

Ütlesid enne, et lõpetasid sportlaskarjääri, sest ei tahtnud sellega järgmised 20 aastat tegeleda. Kas näed ennast järgmised 20 aastat siis hoopiski poliitikas?

Jah, näen küll. Sport mulle küll endiselt väga meeldib, kuid kui ma oleks tahtnud sellisel tasemel sporti teha, siis ma ei oleks saanud seda mitte mingil juhul teha Eestis. Mul ei oleks võimalik elada Eestis, luua perekonda ja kõike seda muud. Kui ma seda Eestis olles poliitikas teen, siis saan ma seda kõike teha.

Mis on Reforminoorte kõige suurem eesmärk? Mille poole praegu pürgite?

Noorte seas peab poliitiline aktiivsus tõusma ja noored peaksid mõtlema enda tuleviku peale. Kui noored jätavad valimata, siis… noh, nemad peavad Eestis kõige kauem elama noorte inimestena. Mida rohkem noori tahab Eestit paremaks muuta, seda parem Eesti meil tulevikus ka on.

Joonas Laks (Noored Rohelised)

Noored Rohelised esimees Joonas Laks.

FOTO: Erakogu

Kuidas sattusid ja mis ajendas minema noortekogusse?               

Tegelikult astusin esmalt üldse erakonda ja alles pärast seda noortekogusse. Kuna Roheliste valijad on üldiselt nooremad inimesed, siis tundus ka noortekogu taaskäivitamine hea plaanina. Rohelised valisin ise just seepärast, et erakonna eesmärkide keskmes on keskkonnahoid ja tulevikku vaatav poliitika.

Kaua oled olnud noortekogu eesotsas?                                                

Noortekogu eesotsas olen olnud umbes kolm aastat.

Mis sa varem tegid?

Varem olin seotud hoopis teedeehitusega ja kuigi see on üsna riigitellimuse keskne, siis enne Rohelistega liitumist ma poliitikaga seotud ei olnud rohkem kui rahvaalgatuste ja petitsioonide allkirjastamise kaudu.

Mis on praegu teie noortekogu suurim eesmärk?                  

Noortekogu suurim eesmärk on leida uusi aktiivseid liikmeid ja seeläbi kasvatada noorte teadlikkust keskkonnapoliitikast ning luua rahvusvahelisi kontakte. Üks oluline eesmärk organisatsiooni seisukohast on ka FYEG-iga (Euroopa Noorte Roheliste Föderatsioon) liitumise lõpule viimine.

Mis edasi? Plaanid jääda noortekogusse või pürgid kuskile edasi?

Noortekogusse jään tõenäoliselt ikka nii kauaks, kuni vanus seda lubab, nii et viis aastat on mul veel võimalik Noorte Roheliste arengusse seestpoolt kaasa aidata. Pärast seda kavatsen aga noortekogu kindlasti edasi toetada, siis juba väljastpoolt. Erakonnas täidan hetkel peasekretäri rolli, mis minu jaoks on juba piisav väljakutse. Juhul, kui õnnestub käesolevatel riigikogu valimistel mandaat saada, siis liigun tõesti edasi Eesti Vabariigi parlamenti.

Tagasi üles