Lektor: hooldusperedel pole ettevalmistust ega tuge

Perekond.

FOTO: SCANPIX

Perekonnas hooldamise teenus on koordineerimata, puudub teenust vahendav ning hooldusperesid valiv ja ettevalmistav ning toetav maakondlik struktuur, leiab hooldusperede probleeme ja nende vähenemist analüüsinud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor Valter Parve.

«Hiljutine kahetsusväärne juhtum Tartumaal, kus elu poolt niigi nuheldud lapsed said turvalisust pakkuma pidanud kasuperes veel täiendava väärkohtlemise osalemiseks, räägib sellest, et ka eestkosteasutuses (kohalik omavalitsus) ei saada oma rolliga hakkama,» arvas Parve.

«Kui linn või vald paigutab vanemliku hooleta lapsed asendushoolduse teenusele, siis on loomulik tunda huvi oma laste käekäigu vastu. Käia näiteks neil külas, helistada, kutsuda osa saama kodukoha ettevõtmistest – see tähendab, anda lastele tunda, et nad kuuluvad kuhugi, et kusagil neid omadeks peetakse. Kui nii oleks käitutud, siis poleks kõnesolevas kasuperes toimunud terror võimalik olnud, see poleks saanud kaks aastat kesta,» sõnas õppejõud.

«Ja muidugi on põhjus ka selles, et õhukest riiki ja võimalikult vähest vastutust ihkavad võimupoliitikud on järjest kahandanud maavalitsuste rolli ja sealhulgas ka suutlikkust kontrollida sotsiaalteenuste kvaliteeti. Pärnus näiteks kaotati maavalitsuse struktuurist lastekaitse peaspetsialisti ametikoht üldse ära. Kusagil on perekonnas hooldamise teenust pakkuvad pered, kusagil seda vajavad omavalitsused, kusagil nende perede riiklikult kinnitatud koolitaja, kuid puudub vähegi arvestatav koordinatsioon ning tulemuste analüüs,» rõhutas ta.

Kaks aastat tagasi tehtud analüüsis tõi Parve välja, et lapse hooldamine perekonnas on viimastel aastatel pidevalt vähenenud «Kui 2003. aastal oli 838 kasuperes hooldusel kokku 1081 last, siis 2006. aastal 436 peres vaid 551 last – ligi kahekordne kahanemine,» märkis Parve. Sotsiaalministeerium on oma kokkuvõttes seda vähenemist küll märkinud, kuid jätnud põhjused käsitlemata.

Poliitikutel pole huvi

Parve ütles, et ei märka võrreldes analüüsi ajaga praeguseks sisulisi muutusi. «Välja arvatud ehk see, et kasuperesid ühendav organisatsioon on pakkunud teatud toetavat nõustamist oma liikmetele. Tunda on olnud näiteks ka SOS lastekülade süsteemi spetsialistide teatavat valmisolekut lüüa kaasa perekonnas hooldamise teenuse arendamisel,» sõnas Parve.

«Pole märgata olnud riigivõimu mingitki huvi analüüsida selle tendentsi tagamaid - vastasel korral ehk oleks midagi ettegi võetud. See on seda hämmastavam, et pidevalt kokkuhoiuvajadusest kõnelevad poliitikud nagu ei teakski, et väärkoheldud lapse üleskasvatamine kasuperes on lastekoduga võrreldes 3 – 5 korda maksumaksjatele odavam,» ütles lektor.

«Teoreetiliselt võttes on viimasel puhul lapse iseseisvaks eluks ettevalmistamine oodatavasti ka tõhusam, kuid kinnitada seda ei saa, sest avalikul võimul pole lauale panna mitte ühtegi võrdlevat uuringut asendushoolduse erinevates vormides üleskasvamise tulemuste kohta. Poliitikute poole pealt vaatab vastu sügav ükskõiksus, kohaliku tasandi lastekaitsjate ning sotsiaaltöötajate nägudel on märgid süvenevast väsimusest ning selle kõige taustal – avalikkuse mure kahaneva (kvaliteeti kaotava) inimvara pärast,» nentis Parve.

Hoolduspered loobuvad

«Maakonnas hooldusperede leidmine ja ettevalmistamine ning toetamine on jäänud juhuslikuks, puudub agentuur või ametkond, kes selle eest vastutaks ja sellest sisuliselt huvitatud oleks. Praegune kord, kus iga omavalitsus vajaduse tekkides ise otsib sobivat hooldusperet ja ei tee seejuures teenuse tarbimisel piisavalt koostööd pere elukohajärgse omavalitsusega, võib olla kaasa aidanud teenuselepingute erakorralisele katkestamisele.» leidis Parve 2010. aasta algul koostatud analüüsis.

«Kohtudes Eestimaa erinevate asenduskodude töötajatega on jäänud mulje (statistikat ju pole!), et järjest rohkem on tulnud asutuses hooldamisele võtta neid perekonnas hooldamisel olnud lapsi, kus kasupere leping on ühe või teise poole algatusel ennetähtaegselt katkestatud,» tõdes Parve. «Võib vaid ette kujutada, milliseid uusi haavu lööb lapsele iga taoline solgutamine.»

Oma ülevaate jaoks omavalitsusi küsitledes loetleti talle katkestamise põhjustena muu hulgas nii seda, et pere ei tule toime, et laps on suunatud asenduskodusse teise peresse, kuid enamasti märgitakse hoopis vaid «muud põhjused», mis võib ka seda tähendada, et olematu või napi koolituse ja psühholoogilise toeta jäänud hoolduspere väsib ära ja loobub, arvas Parve oma analüüsis.

Hoolduslepingute katkestamise põhjuste ja tagajärgede analüüsi pole tehtud. Samuti puudus enamikus maakondades koostöö kasuperede kohalike ühingutega.

«Kui siia lisada järjest rangemad lepingutingimused (sealhulgas hiljutine surve hakata lisaks hoolduse pakkumisele ka eestkostjateks), siis on hooldusperede kõnesolev üksijäetus üks võimalikke seletusi nende osatähtsuse ülalviidatud kahanemisele,» arvas Parve oma analüüsis.

«Teine põhjus on ilmselt omavalitsuste huvi hoida kokku raha, mida kuni kohtuotsuseni tuleks neil ise maksta perekonnas hooldamise eest ja seepärast eelistatakse asenduskodu teenust,» arvas ta.

Koolitusele ei pääse

Omaette teema on Parve sõnul ka hooldusperede koolitamine. «Kui ühest maavalitsusest märgiti, et nende12 hooldusperest viis ootavad juba kaks aastat vastavat koolitust, ja samas paljud juba koolitust saanud ei ole teenust pakkumas, siis võib küll kahtluse alla seada koolitusraha kasutamise tõhususe,» leidis Parve.

Oma analüüsis tegi Parve ettepaneku perekonnas hooldamise teenuse kvaliteedi tõstmiseks kutsuda igas maakonnas ellu Hooldusperede Agentuur kui institutsioon, mille ülesanneteks on hooldusperede leidmine, koolitamine, nendega lepingute sõlmimise vahendamine ning psühholoogilise, juriidilise ja muu abi pakkumine.

«Kui hoolduspere teeb teenust osutades tööd, siis võiks vähemalt üks vanem selle eest ka palka saada. Ära tuleb võtta bürokraatlikud takistused hoolduspered koolitamisel, tasuta koolitatutelt peab saama nõusoleku olla kättesaadav vastava andmepanga kaudu,» pakkus Parve välja. Lisaks soovitas ta tõhustada maavalitsuste rolli asendushoolduse kvaliteedi tagamisel.

Tagasi üles