Ebaühtlane rännak läbi Eesti lähimineviku

Andrei Liimets
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lagle Parek näitab oma eeskujuga, kui oluline on andestada, mitte viha pidada, ning möödaniku raskused selja taha jätta. FOTO: Kaader Filmist
Lagle Parek näitab oma eeskujuga, kui oluline on andestada, mitte viha pidada, ning möödaniku raskused selja taha jätta. FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

Eesti lähiajalugu on põnevast, nii poliitiliselt kui kultuuriliselt laetud materjalist enam kui tulvil. Õnneks taibatakse seda valuga kätte tulnud, aga tagantjärele täitsa tasuta kasutatavat varasalve üha julgemalt uudistada ja taasavastada. Hiljutised eredad näited on üheksakümnendate kauboikapitalismi lugu sarjas «Pank» või põlve otsas riigi ehitamisest rääkiv dokumentaalfilm «Rodeo».

Põnevate kultuuri- ja poliitikategelaste portreede poolest on just dokumentalistikažanr viimasel paaril aastal eriti lahke olnud, värskeim näide neljapäeval esilinastuv «Lagle rännakud» Lagle Parekist.

Jõhkralt üldistades võib Eesti dokumentalistikas eristada kaht suunda, mis peegeldavad laiemaid arenguid õigupoolest terves maailmas. Ühelt poolt lennartmerilik naturalism ja tasane vaatlus, teisalt tugevama lavastajakäega nopitud värvikas kollaaž, mille ilmekaimaks näiteks on küllap Jaak Kilmi «Disko ja tuumasõda».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles