Ilus puiestee eeldab sobivat kohta

Oma alleedega on väga kuulus Olustvere. Foto: Erakogu

Eesti 100. sünnipäevaks istutati üle riigi tammesalusid ja tammealleesid. Paraku selgus siis mitmes kohas, et asukoht, mida alleele algselt kavandati, selleks ei sobigi ja plaanid tuli ümber teha.

Vana alleetunnel, kus kõrgete tammede või pärnade oksad tee kohal vaat et kokku põimuvad, on uhke maamärk ja samas nagu tervitus hoopis teistsugusest ajast, mil inimesed ei kiirustanud nii nagu nüüd ja neil oli mahti alleepuude varjus jalutada. Alleed ei jäänud siis ka nõnda paljudele ette nagu praegu: sõidukeid oli vähe, liiklus oli hõre, õhuliine, maa sisse kaevatud kaableid ja torustikke polnud.

Piirangutest mööda ei saa

Tihti selgub puu sirgudes, et istutades ei oska me ette kujutada, kui laiaks suurte puude võrad võivad kasvada. Sellest, kui nt tamm on istutatud elektri õhuliinist 8 meetri kaugusele, on vähe – puu jääb liini kaitsevööndisse ja mõnekümne aastaga jõuavad oksad ka liini sisse kasvada. 10 meetrit kummalegi poole liini keskteljest ja muidugi ka liini alla ei tohi puid istutada. Ohutuse nimel on liini hooldajal õigus oksi kärpida ja ka puu maha saagida.

Arvestada tuleb ka teeseaduses sätestatuga. Tee kaitsevööndi maaomanik peab korras hoidma kaitsevööndi maa-ala ja kõrvaldama või lubama kõrvaldada nähtavust piiravad puud. Eri tähtsusega maanteedel on nõuded erinevad, aga parema külg- ja pikinähtavuse pärast hoitakse teeääred puhtad, sest teel peab saama ohutult liigelda. Eriti tähtis on hea nähtavus teede ristumiskohal. Vanad puud ja suured kuivanud oksad võivad tormiga teele kukkuda, langenud lehed teevad tee libedaks, puud jäävad lumesahale ette jne.

Ega puudel olekski tiheda liiklusega tee ääres tossu ja müra sees hea olla. Heitgaasid, juurtele mõjuv vibratsioon, mehaanilised vigastused, haigused, hoolimatu ja oskamatu ümberkäimine kahandavad puude eluiga.

Iga allee ongi eriline

Suurtel puudel on suur juurestik, juured võivad võra läbimõõdust palju kaugemale ulatuda, nt pärna juurestiku läbimõõt võib olla 25–30 m. Sügavale teetammi alla jäänud puujuured kannatavad õhu- ja veepuuduses, neile ei jätku toitainerikast mulda, talvine maanteesool kuivatab puid. Puiesteed vajavad järjepidevat asjatundlikku hooldust.

Tihti selgub puu sirgudes, et istutades ei oska me ette kujutada, kui laiaks suurte puude võrad võivad kasvada.

Rittapandult aitavad kõik eeltoodud nõuded ja mured ehk paremini mõista, kui erilised ja haruldased on meie kaitse alla võetud alleed – samasuguseid me enam juurde ei saa ja neid, mis kõige kiuste alles on püsinud, tulebki väga hoida.

Mõisaparkides olid allee istutajate lemmikpuud harilik ja läänepärn ning harilik tamm, kuid nende pikaealiste puudega valik ei piirdunud. Eestis on istutatud ka ilusaid hariliku hobukastani, suurelehise pärna, hariliku vahtra, hariliku saare (ka vahtrad-saared vaheldumisi), pensilvaania saare, sanglepa (tahab niiskemat pinnast), arukase, künnapuu, amuuri korgipuu, pooppuu, pihlaka alleesid.

1930ndate kodukaunistamisliikumise ajal soovitati ja istutati maal teede veerde õunapuid, et korraga ilu ja kasu saada, 20. sajandi keskpaiku rajati kiirekasvulisi paplialleesid. Mõjusaid alleesid on rajatud ka okaspuudest: Jõgevestel viis siberi nulu allee Barclay de Tolly matusepaika, kuuse, hariliku ebatsuuga, siberi seedermänni, lehise jt alleesid ongi ilmselt kõige rohkem olnud kalmistutel jt mälestuspaikades. Kalmistualleedeks on istutatud ka harilikku elupuud. Vanade puiesteede kohta leiate palju lisateavet raamatust „Eesti pargid” I ja II.

Ent lugu pole ju tänapäevalgi lootusetu: parkides, suurtes eramaavaldustes, rannapromenaadidel ja talude sissesõiduteede ääres on ühe- või kahepoolne allee ikka teelise tore kaaslane. On ju eriline tunne, kui kodutallu juhib puiestee. Oma karjamaalt ja kraavikaldalt toodi taludes selleks tihti vähenõudlikke ja lühemaealisi kaski ja pihlakaid. Kuid istutati ka pärna, tamme ja vahtraid ning vanimad talupuiesteed on rohkem kui sajandivanused.

Puiesteid ei ole päriselt unustatud ka uutes asumites. Näiteks Viimsi poolsaarel kena haljastusega Kelvingis, kus elamuehitus läks lahti 1990ndate keskel, on ruumi leitud ka puudele: tähtsamaid tänavaid ääristavad seal sam­masja võraga tammed ja madalakasvulised pihlakad.

Allee istutatakse aastateks, see on alati sündmus ja paraku üsna kulukas töö. Talvel on aega hoolega järele mõelda, kas ja kus teie valdustes allee jaoks ruumi on; ega see mõnele liinile või lund lükates ette ei jää; milline liik kõige paremini sobiks, kas see puu teile raagus olekus (meie kliimas on nii ju pool aastat) üldse meeldib ja kust osta suuremaid kõrgetüveliseks koolitatud ja korraliku juurepalliga puid, mis kindlasti hästi kasvama lähevad.

Et puiestee kasvaks ilus ja ühtlane, tuleb see istutada korraga ja ühevanustest puudest, niiskus- ja valgusolud peavad aga olema võimalikult sarnased kogu allee ulatuses. Liiki valides arvestage mulla viljakuse, niiskuse ja kohakliimaga. Viljakamat pinnast tahavad pärnad, harilik ja punane tamm, harilik vaher. Kehvemate tingimustega lepivad aga nt arukask, pooppuu, harilik pihlakas, raagremmelgas ‘Bullata’.

Allee võib olla ühe- või kahepoolne. Kahepoolsel (puuderida mõlemal pool teed) puiesteel võivad puud asetseda nii kohakuti (ruutasetus) kui ka vaheldumisi (kolmnurkne asetus). Istutades tuleb laia võraga puude (tamm, saar, lehis) vahekauguseks jätta 10–12 meetrit. Pärna, vahtra, kase ja ebatsuuga vahekauguseks sobib alleel arvestada 6–10 m, pihlakale ja nulule piisab 4–6 m. Ka vähese liiklusega eratee ääres on puu juurtel ruumi tarvis, ärge istutage neid seepärast teepervele lähemale kui 2–4 m.

Haigused kiusavad

Liikide valikut kitsendavad tänapäeval tuntavalt haigused ja eriti haiged on kunagised lemmikud pärnad. Puid vaevavaid seenhaigusi on mitu, nende ohtlikkus paistab juba nimest. Juba mitukümmend aastat on meil pärnasid rikkunud pärna võrsesurm ning Eesti Dendroloogia Selts soovitab seepärast hariliku pärna asemel alleesid rajada suurelehisest, läiklehisest või hõbepärnast, mis haigestuvad harva. Tamme äkksurma, millel on palju peremeestaimi (sh rododendronid), tuvastati Eestis esimest korda 2006. aastal. Meil on levima hakanud ka jalakasurm, mis hävitab aastaga elujõulise puu. Seenhaiguste tekitajad levivad kergesti nakatunud taimede, mulla, kastmisvee, vihma ja tuulega.

Harilikke hobukastaneid kiusab vist juba üle Eesti hobukastani-keerukoi: kui see liblikaröövik puu lehtedes toitub, muutuvad need need juuni lõpust järjest pruunimaks ja paberjaks. Lehed varisevad juba augustis. Keekoi tõttu hobukastanid ei hukku, kuid nende välimus on rikutud ja puudel on vähem elujõudu.

Liikide valikut kitsendavad tänapäeval tuntavalt haigused ja eriti haiged on kunagised lemmikud pärnad.

Et allepuude valik kokku ei kuivaks, võiks seda laiendada kitsa sammasja või koonilise võraga sortide kloonidega, mis võtavad haljasribadel vähem ruumi ja varjavad vähem valgust. Sellised on näiteks harilik vaher ‘Columnare’, sanglepp ‘Pyramidalis’, arukask ‘Fastigiata’, harilik tamm ‘Fastigiata’, hästi vahemerelikult võiks mõjuda väga kitsa ja sihvaka võraga haava ‘Erecta’ rida. Ilusad ja tänuväärsed on iluõunapuud (nt sordid ‘August Vaga’, ‘Royalty’) ning pehmema kliimaga rannikul ja saartel võiksid taluõuele juhatada ju ka maguskirsid.

Suur töö on allee ilusti kasvama saada ja kahju, kui see vaev tühja läheb. Talvel tikuvad noortelt alleepuudelt matti võtma metskitsed ja jänesed. Metskitsedele meeldivad eriti haruldasemad puud, nt eba­tsuugad, lehised ja väikeste tammede ladvad. Neil, kes mullu kodumaa sünnipäeva auks tammed kasvama panid, tuleks nüüd kontrollida, kas puukesed on alles ja terved.

Kuuseoksi või poest ostetud kaitsesidemeid-spiraale ei lase hanged enam tüvede ümber paigaldada. Verejahu baasil tehtud peletusvahendiga Plantskydd pritsimiseks ei pruugi ka sobivat ilma olla. Kuid seda vahendit saab ka lihtsamalt kasutada. Varuge iga alleepuu jaoks üks nõudepesukäsn või sama suur poroloonitükk. Tehke pakendil oleva juhise järgi lahus valmis. Kastke käsnad seal märjaks ja laske ülearusel vedelikul välja nõrguda. Painutage traadist aasad ja kinnitage käsnad puude külge umbes metskitse nina kõrgusele. Peletavat haisu peaks jätkuma umbes kuuks.