Filmi «Asepresident» arvustus: võrratu võimumäng!

Sigrid Kõiv
, Arteri juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Christian Bale USA asepresidendi Dick Cheneyna.
Christian Bale USA asepresidendi Dick Cheneyna. Foto: OUTNOW

Film «Asepresident» algab stseeniga, kus ilmselgete Trumpi valija tunnustega joobes noormees pudeneb autouksest välja. See on loomulikult peategelane ise, tol hetkel 22-aastane Dick Cheney, tulevane USA asepresident. Ent see pole mingi lineaarne eluloofilm. Poliitilist erapooletust ei maksa siit oodata, ent seda meeles pidades on tegemist suurepärase filmiga võimust, poliitikast, inimestest ja uudistest. Režissöör Adam McKayl on õnnestunud teha nii, et kaks tundi möödub lennates, viimane veerand tahaks veidi karmimat toimetajat.

Kui teile meeldis Osama bin Ladeni tapmisest rääkiv «00.30» – pärisuudis kunstilises lahenduses; kui te kunagi pidasite huvitavaks «Forrest Gumpi» – inimene keset ajalugu; kui te mäletate «Saba liputab koera», siis on see film teile. «Kaardimaja» võlu pole ma mõistnud, kuid vähemalt teema poolest sobib «Asepresident» ka selle fännidele.

Hollywood öeldakse olevat pigem demokraatide kui vabariiklaste toetaja, ning «Asepresident» on just sedasorti film, mis on tõuke saanud Trumpi ajastust. Temata ei saa vist praegu ükski poliitikafilm. Siitki lipsab ta läbi noorepõlvepildina, musisuu muretult pruntis, süli raha täis, aeroobikakuninganna Jane Fonda kohe tema järel.

Cheney on ka vabariiklane, siinses käsitluses nahaalne ainuvõimu taotleja, kes ei kohku tagasi millegi ees ning manipuleerib kõikidega. Siit ka torge tegijate suunas. Ma pole USA poliitika ekspert, ent elukogemuse põhjal olen üsna veendunud: üks mees suudab teha palju kurja, kuid kogu maailma ta segamini pöörata ei jaksa. Selleks on vaja ka pühendunud kaasteelisi ja soodsaid asjaolusid. Ameeriklased muidugi armastavad isikute kaudu ajalugu jutustada. Lugesin kord artiklit Iraani revolutsioonist, sellestsamast, mis tegi Iraanist islamivabariigi. Tolle käsitluse järgi korraldasid kogu revolutsiooni kaks meest: üks oli USA diplomaat ja teine kohalik ambitsioonikas noorpoliitik. Nii lihtsalt asjad ei käi. Sestap on veidi koomiline, et «Asepresidendis» põhjendatakse ISISe tekkimist USA toonase välisministri Colin Powelli ÜRO ees peetud kõnega.

Colin Powelli kehastab Tyler Perry, keda siinkandis teatakse vastuolulise advokaadina filmis «Kadunud», ja siit jõuamegi näitlejatööde kiitmiseni. Isegi kui filmi temaatika – võim – ei pane elevusest värisema, on näitlejate seltskonnas häid sooritusi ja põnevaid valikuid. Perryle lisaks astub kõrvalosas üles ka näiteks meeldejääva välimusega britt Eddie Marsan («Kõnts», «Maailmalõpu pubi») ning häid äratundmisi on veelgi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles