Riigikohus tühistas mehe süüdimõistmise lapse vägistamises

Foto: Margus Ansu / Postimees

Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas tänase otsusega Tallinna ringkonnakohtu eelmise aasta 21. augusti süüdimõistva otsuse, mille järgi vägistas mees kaheksa-aastase lapse ja pani toime sugulise iseloomuga teo täisealise raske vaimse alaarenguga kannatanu suhtes.

Varem oli maakohus süüdistatava nendes tegudes tõendamatuse tõttu õigeks mõistnud. Riigikohtu arvates ei hinnanud ringkonnakohus kriminaalasja arutades tõendeid igakülgselt ja saatis seetõttu asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises koosseisus.

Riigikohus ei välistanud ringkonnakohtu otsuse tühistamisega süüdistatava süüd. Tühistamise tingisid  olulised eksimused tõendite hindamisel. Seega selgitas riigikohus tänase otsusega tõendite hindamise põhimõtteid, mida ringkonnakohus pidanuks otsuse tegemisel arvestama.

Esmalt märkis kolleegium, et ringkonnakohus ei pööranud lapseealise kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tähelepanu mitmetele vasturääkivustele tema ütlustes ning sellele, et kannatanu andis juhtunu kohta erinevaid selgitusi eksperdile ja tunnistajatele. Ehkki kolleegium möönis, et ütluste andja vanusega saab loogiliselt selgitada teatud ebakõlasid tema ütlustes, ei ole selle põhjendusega võimalik eirata kõiki neid vastuolusid, millele viitas maakohus õigeksmõistvas otsuses.

Samuti selgitas kolleegium, et täisealise vaimse alaarenguga kannatanu ülekuulamisel on oluline arvestada tema arengutaseme ja vajadustega eritingimuste järele. Lisaks peab kohus hindama, kas vaimse alaarenguga kannatanu on võimeline tõepäraseid ütluseid andma. Kolleegiumi hinnangul käsitles ringkonnakohus kannatanu vaimset seisundit puudutavaid eksperdi järeldusi valikuliselt, kui ei arvestanud eksperdi arvamusega, et kannatanu ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline tõepäraseid ütluseid andma.

Seega otsustas riigikohus, et tõendite igakülgse hindamata jätmisega rikkus ringkonnakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mistõttu tühistas riigikohus ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse. Kas süüdistatav tunnistatakse süüdi või jääb jõusse maakohtu õigeksmõistev otsus, arutab nüüd taas Tallinna ringkonnakohus.

Ütlused olid kriminaalasjas ainsad tõendid

Riigikohtuniku ja kriminaalkolleegiumi liikme Paavo Randma sõnul ütles kohtuarstlik ekspertiis sõnaselgelt, et vaimse alaarenguga kannatanu ei ole võimeline andma kriminaalmenetluses tõepäraseid ütlusi. Samas oli see inimene süüdistuses ainus tõendiallikas.

«Iseenesest ei ole kohus seotud sellise ekspertiisi tõdemusega. Kohus võib öelda, et ekspert on eksinud või mõtles sellega midagi muud. Aga kohus peab lahendama küsimuse, kuidas ta sellesse tõendiallikasse suhtub. See oli ringkonnakohtu lahendis tegemata. Süüdistuse osa, mis puudutas vaimse alaarenguga inimest, läks sellel argumendil tühistamisele. Ringkonnakohus ei olnud tegelenud alusküsimusega, kas inimene üldse on tõendiallikana käsitletav,» ütles Randma.

Riigikohtunik lisas, et maakohus mõistis lapseealist kannatanut puudutavas osas süüdistatava õigeks, viidates erinevatele vastuoludele kannatanu ütlustes.

«Seda ei saanud seletada ainult sellega, et ta oli lapseealine ja nendel argumentidel mõistis maakohus isiku õigeks. Ringkonnakohus leidis neid samu tõendeid hinnates, et seda last saab usaldada küll tema ütlustes. Aga argumendid, millega ringkonnakohus nende esitamisel opereeris, ei olnud veenvad. Need olid menetlusõiguslikult ekslikud ja riigikogus juhtis sellele tähelepanu,» sõnas Randma.

Ta möönis, et lapseelise puhul ei saagi eeldada, et ta mõistaks täiskasvanu mõisteaparatuuri, räägiks erinevatest pingetest vabana kõike, mis on temaga juhtunud ja saaks täiel määral aru, mis on tema sõnade tähendus.

«Aga kõiki vastuolusid ei ole võimalik selle argumendiga kummutada, seda iseäranis juhul, kui tema ütlused on ainus süüstav tõendiallikas. Inimesele peab jääma kaitseõigus. Maakohus leidis, et see tõendiallikas, sõltumata tema east, ei ole usaldusväärne. Ringkonnakohus üritas seda kummutada, kuid langes seal mõningate menetlusõiguslike eksimuste ohvriks,» nentis riigikohtunik.

Kõnealuses kriminaalasjas olidki ainsad tõendid lapse ja vaimse alaarenguga inimeste ütlused.

Randma sõnul ongi seksuaalse vägivallaga seotud kuritegude puhul sageli ainsad tõendid kannatanute ütlused.

«Menetlusõiguses on kinnistunud arusaam, et kui isik tuleb süüdi tunnistada mitte tõendite kogumi,  vaid ainult ühe tõendi alusel, siis vajab see tõend väga detailset analüüsi ja kõikvõimaliku kahtlused ütlustes tuleb mõistlikul määral kummutada. Käesoleval juhtumil tõstatas kaitsja väite juba maakohtus, seejärel ringkonnakohtus ja nüüd ka riigikohtus. Meie hinnangul tegi kaitsja seda argumenteeritult ja näitas, et tunnistate suhtes võib neid küsimusi esitada,» ütles Randma.

Maakohtu hinnangul võisid täiskasvanud mõjutada last valetama

Süüdistuse järgi astus H.S. ajavahemikul 20. juunist kuni 31. augustini 2017 täpselt tuvastamata ajal suguühtesse kaheksa-aastase tüdrukuga.

Mees püüdis meelitada last tulema endaga magamistuppa, pakkudes talle kommi, ja kui viimane keeldus, võttis mees lapsel käest kinni ja viis ta magamistuppa. Siis riietas mees lase lahti, käskis heita kannatanul voodile selili ja astus temaga suguühtesse, seisab süüdistuses.

Samuti pani mees ajavahemikul 20. juunist kuni 10. septembrini 2017 täpselt tuvastamata ajal raske vaimse alaarenguga naise suhtes toime sugulise iseloomuga teo. Mees käskis nõrgamõistuslikkuse all kannataval kannatanul katsuda oma sugutit ja munandeid. Kannatanu, kes ei olnud raske kognitiivse puude tõttu võimeline aru saama iseenda ja end ümbritsevate isikute tegevusest, seda ka tegi.

Pärnu maakohus mõistis mehe mullu 30. mail õigeks. Maakohus märkis, et kuigi laps kinnitas vägistamist arstlikul läbivaatusel, kohtuarstliku ekspertiisi käigus ja teisel ülekuulamisel, objektiivsed tõendid vägistamise kohta aga puuduvad.

Läbivaatusel tuvastatud punetust suguelundite piirkonnas ei ole väidetavast kuriteost möödunud aega arvestades võimalik sellega seostada. Kohtuarst-eksperdi ütlustest nähtub, et punetus võis tekkida mistahes ärrituse mõjul. Kohtuarstlike ekspertiiside käigus antud arvamused, kohtuarst-ekspert ja asjatundja ütlused ei kinnita ega välista võimaliku kuriteo toimepanemist.

Maakohtu hinnangul tuleb lapse ütluste hindamisel on oluline silmas pidada tema peres toimunud muutusi ja selle võimalikku mõju ütluste kujunemisele. Lapse ema läks lahku lapse kasuisast, kellega tüdrukul olid lähedased suhted. Ema hakkas koos elama süüdistatavaga, kes lapsele ei meeldinud ning teda häiris mehe lähedane suhe mehega. Laps rääkis seksuaalsest väärkohtlemisest oma endisele kasuisale, kuid sellest hoolimata ei rääkinud see mees sellest oma endisele elukaaslasele ja jättis tüdruku väidetava vägistaja hoole alla. See viitab maakohtu hinnangul sellele, et lapsega lähedastes suhetes olnud endine kasuisa suhtus lapse heaolusse äärmise ükskõiksusega või tegelikult kuritegu aset ei leidnudki.

Maakohtu hinnangul ei ole välistatud, et lapse süüdistused oma uue kasuisa aadressil võisid olla mõjutatud endise kasuisa poolt, kes soovis oma endise elukaaslase mehest vabaneda. Pärast süüdistatava kinnipidamist kolis endine kasuisa naise juurde tagasi ja nad jätkasid kooselu.

Kohtulikul arutamisel selgus, et laps on täiskasvanute poolt mõjutatav. Ka tädi on last mõjutanud ja saanud teda küsitledes endale meelepäraseid vastuseid, sest kannatanu soovis tädi juurde elama kolida.

Maakohus leidis, et uuritud tõendite kogum ei kinnita tõsikindlalt ja kahtlusteta mehe süüd lapse  vägistamises. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks, mistõttu mõistis maakohus ta lapse vägistamises õigeks.

Raske vaimse puudega naist puudutava episoodi osas leidis maakohus, et kohtuliku arutamise käigus ei esitatud kohtule tõendeid selle kohta, et sugulise iseloomuga tegu toimus naise tahte vastaselt. Naine andis küll ütlusi, et mees käskis tal ennast katsuda, kuid tegemist oli naise vastusega uurija selliselt sõnastatud küsimusele. Naise ütlustest ei nähtu, et süüdistuses kirjeldatud tegevus oleks olnud talle vastumeelne. Kaitsja taotlusel vaadati kohtuistungil videosalvestist, millest nähtuvalt on naine enne süüdistuses kirjeldatud tegu osalenud seksuaalse alatooniga tegevuses, mille suhtes ta vastumeelt üles ei näidanud. Talle ei avaldatud survet ja tema tegevus oli vabatahtlik. Seetõttu mõistis maakohus mehe ka selles episoodis õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole mingeid tõendeid selle kohta, justkui oleks naise endine elukaaslane mõjutanud last andma valeütlusi, et oma eksnaise uuest elukaaslasest vabaneda. Endise elukaaslase ütlustest ei saa kohtu hinnangul tekkida veendumust, et ta on last mõjutanud.

Ka on kohtu hinnangul mõistetav, et laps ei suuda neli kuud pärast väärkohtlemist meenutada juhtunu detaile. Kohus märkis, et ka täiskasvanud inimene püüab unustada traumeerivaid mälestusi, mistõttu on arusaadav, et tüdruk ei soovinud juhtunut meenutada.

Ka viitas ringkonnakohus, et kuigi arstlik ekspertiis ei tõestanud otseselt vägistamist, ei saa seda välistada. Ekspertide sõnul paranevad vigastused laste suguelunditel kiiresti. Ekspert väitis kohtule oma erialasele kogemusele tuginedes, et laps ei ole võimeline sellist juttu välja mõtlema. Samuti leidsid eksperdid, et tüdrukul ei ole tavapärasest suuremat kalduvust fantaseerida ja ekspertiisiakt ei tuvastanud lapse ütluste mõjutamist.

Nõrgamõistusliku naise seksuaalse väärkohtlemise kohta leidis ringkonnakohus, et ei ole kuidagi tõendatud, justkui oleks ta osalenud teos vabatahtlikult. Kuigi uurija küsimuses oli sõna «käskis» vastas kannatanu teises sõnastuses. Sõna «käskis» kasutas vaimse puudega kannatanu aga psühholoogiga vesteldes.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohane maakohtu osundus, et vaimse puudega naine on varem osalenud seksuaalse alatooniga tegevuses, kuna nõrgamõistuslikkuse tõttu ei ole ta võimeline seksuaalkäitumist mõistma.