Turumuudatused lõpetavad Võistes hokikeppide tootmise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2001. aastal Pärnumaal Võistes hokikepitehase avanud osaühing Frontier Hockey on parematel aastatel tootnud kuni 150 000 puidust hokikeppi aastas. Ent tehismaterjalide pealetung on tootmist kriitiliselt kahandanud ja ettevõtte omanikel ei jää üle muud, kui tootmine vähemalt esialgu lõpetada.
Samal ajal jätkatakse kiirelt tuntust kogunud kaubamärgi haldamist, mis tähendab, et mujal maailmas Frontier Hockey tellimusel valminud tooteid müüakse edasi ka siinse tootmise lõpetamise järel. Kuna ollakse rahvusvahelise jäähokiföderatsiooni IIHF ametlike tarnijate grupi Supplier Pool liige, kuulutakse edaspidigi jäähokivarustuse pakkujate kõrgliigasse.
Mäng tipptasemel
Kaheksateist aastat tagasi puidust hokikeppide tootmisega alustanud Frontier Hockey tegevjuht, varasem tuntud purjetaja ja kahel korral olümpialgi osalenud Imre Taveter meenutab, et algus oli firma jaoks keeruline ja tootmise korraldamine lonkas mõlemat jalga. Karjamaalt marjamaale pääsemist ei soosinud asjaolu, et Eesti ei ole just ülemäära tuntud hokiriik.
„Kui Visu suusatehas 2004. aastal lõpetas, saime sealt meile kolinud pädeva meeskonnaga asjad käima. Puitkepid olid veel hinnas ja meie ettevõtte tootmise kasv hoogne,” meenutab Taveter. Kui praegu on tehase kollektiiv 14liikmeline, siis helgetel aastatel töötas siin kahes vahetuses ligi poolsada inimest.
„2006. aastal sõlmisime IIHFiga lepingu, mille kohaselt on Frontier Hockeyl õigus oma varustusega väljas olla jäähoki MMidel ja olümpiamängudel. Praegugi kehtiva lepingu eeldus oli ja on, et toetame igal aastal rahvusvahelist hokiliitu osaliselt toodetega, osaliselt rahas. Lisaks on meil iga-aastane kohustus toetada oma kaubaga mõnd sihtriiki, kus jäähokiliit ala arendada püüab. Frontieri tooteid on üsna suurtes kogustes jõudnud isegi Malaisiasse, Filipiinidele ja Põhja-Koreasse.”
Teatud mõttes on IIHFiga lepingu sõlmimine nagu turulepääsupileti ostmine. Võidavad mõlemad pooled, ettevõte aitab rahvusvahelist hokikogukonda ja alaliit avab neile uksed suurturniiridele, kus osalemine on parim reklaam. Hokivarustuse tootjate logod on tänu teleülekannetele pildis ja kuigi mängib mees, mitte kepp, kasvab eduka mängija kasutatud varustuse tootja vastu huvi hüppeliselt.
„Kui 2008. aastal tuli Venemaa maailmameistriks ja nende väravavaht Mihhail Birjukov mängis Frontieri kepiga, tõusis meie tuntus arvestatavalt. Sotši olümpial tegi Kanada vastu imemängu Läti väravavaht Kristers Gudlevskis, meie kepp oli ekraanil rohkem kui mõni mängija ja kohe tunti meie vastu suurt huvi Kanadast. Spordivarustuse tootjate jaoks on meediakajastused eluliselt tähtsad,” kirjeldab Taveter jäähokivarustuse turgu mõjutavaid tegureid.
Firma jaoks sümboolsed kepid on suures osas kogutud Võistes asuva tehase nõupidamisruumi, kust leiab nii maailmameistri kui ka KHLi võitjate mänguvahendeid ja paljudele teistele rahvusvahelist tähelendu teinud või tegevatele mängijatele kuulunud keppe. Kollektsioon on esinduslik.
Puitkepp kaob
Hoolimata Frontier Hockeys toodetud puidust hokikeppide aukartust äratavast ajaloost, on ettevõte nii nagu teisedki maailma puitkeppide tootjad hädas. Võidukäiku teevad tehismaterjalid ja puitkepitehased sulgevad järjest uksi.
„Maailma tuntuimas hokiliigas ehk NHLis kasutab küll puidust varre ja polüuretaanvahust labaosaga keppe 60 protsenti väravavahtidest, aga uus põlvkond eelistab juba komposiitmaterjali, kuigi just noortel oleks tervise huvides targem alustada puitkepiga. Sama kehtib mängijakeppide kohta. Eks ta ole veidi ka moe ja prestiiži küsimus, kõik uus on ju säravam ja ihaldusväärsem. Komposiitkepid on kergemad, samas purunevad kiiremini. Kui väravavaht tõrjub tugevaid lööke, kandub löögi jõud õlaliigesesse ja põrutab seda, mistõttu puidust väravavahikepid vähemalt esialgu päris ei kao. Siiski on nõudlus kahanenud liiga väikeseks, et suudaksime tehasega vee peal püsida. 2017. aasta lõpus kukkus nõudlus meie jaoks kriitilisele tasemele, terve eelmise aasta vindusime, jäime selgelt kahjumisse.”
Hoolimata Frontier Hockeys toodetud puidust hokikeppide aukartust äratavast ajaloost, on ettevõte nii nagu teisedki maailma puitkeppide tootjad hädas.
1. märtsil on suurel osal Frontier Hockey 14 töötajast viimane tööpäev. Teisel korrusel, kus toodetele antakse lõplik välimus ja toimub pakkimine, lõpeb töö kaks nädalat hiljem. Koondamisteated on kõigil käes. Kontorisse ja lattu jääb kolm-neli töötajat.
Taveter tunnistab, et emotsionaalselt on raske nii temal kui ka koondatavatel, aga ta on rahul, et kollektiivis mõistetakse – tehase sulgemine on tingitud turu muutumisest.
„Keegi ei ole midagi valesti või halvasti teinud. Lihtsalt ühe toote elukaar on lõpule jõudmas. Meil on koostööpartnerid 25 maailma riigis ja nendelt saabuva info kohaselt kahaneb nõudlus puitkeppide järele iga kuuga. Mõnda aega ehk suudaksime nulli lähedal püsida, aga majanduslikult ei vea tehase tööshoidmisega praegusel kujul enam välja,” tõdeb Taveter. Hooneid ja seadmeid pole veel müüki pandud, äkki situatsioon muutub.
Seda, et koondatavad uut tööd ei leiaks, Taveter ei usu, sest tegu on väga kohusetundlike ja professionaalsete inimestega. „Uus võimalik tööandja saab väga väärt tööjõu,” on ta veendunud.
Rõhk kaubamärgi haldusele
Kaks nädalat tagasi käis Taveter Münchenis maailma ühel suuremal spordivarustuse messil ISPO, kus ka jäähokiga seotud ettevõtted alati esindatud on, ja arutas tulevikusuundumuste üle mitme hokimaailmas hinnatud kaubamärgi juhiga.
„Mitu suurt tootjat on puitkepitehase kinni pannud ja mitu plaanib seda teha. Näiteks juba 2014. aastal sulges uksed suur Adidasele kuulunud Soomes Forssa lähedal asunud tehas. On firmasid, kes vähendavad mahtu järk-järgult, sest mõningane nõudlus on veel säilinud. Väiksemas mahus väravavahikeppide tootmiseks otsitakse isegi partnereid, kellega koostööd teha. Oleme mõelnud ka teiste alade spordivarustuse peale, aga puit ei ole enam kuigi nõutud materjal, puidust tennisereketid kadusid turult näiteks juba 1980. aastate lõpus.”
Teoreetiliselt oleks ju võimalik Võistes liitmaterjalide ehk komposiidi peale üle minna, aga see ei pruugi toimida. Soomes üks tehas üritas, aga tootmine osutus Aasia konkurentidega võrreldes liiga kalliks ja ka toode ise polnud kõige õnnestunum. Tõsi, Ukrainas tehakse väga häid komposiitkeppe, aga seda Eestist märksa väiksemate tööjõukulude tingimustes.
Nüansse on palju ja maailm muutub pidevalt. Frontieri kaubamärki kandvat hokivarustust, komposiitmaterjalist hokikeppe, spordiriideid ja -kotte, mängijate näokaitsmeid ja kelguhoki kepilabasid pakutakse ala harrastajatele jätkuvalt edasi. „Kaitsevisiirid on toodetud Tšehhis, väravavahi kaitsmed Kanadas, kepid Hiinas, Myanmaris ja Vietnamis, tekstiil Hiinas ja Pakistanis. Hokimärkide haldajate suhtes kehtib teisteski valdkondades maad võttev tendents, et Euroopa Liidu riikides on tootmine liiga kallis,” avaldab Taveter.
Osa tooteid on ise välja töötatud, teiste osas toetutakse tootjate eksperdioskustele. „Keppide puhul nõuame väga konkreetseid omadusi,” kinnitab ta. Viimane kõige kõrgematele nõuetele vastav hokikepi mudel töötati välja koostöös ühe USA komposiidiinseneriga. Seda katsetanud mängijad on andnud positiivset tagasisidet, näiteks tänavu Läti meistrivõistluste play-off’i pääsenud Prizma klubi mehed.
Just enne Maa Elu külaskäiku on tehasest lahkunud Valgevene delegatsioon. „Tänu sealsele koostööpartnerile mängib meie komposiitkepiga näiteks Valgevene president, kes on suur jäähokientusiast. Nägime eritellimusega nr 1 päris palju vaeva, aga Lukašenka jäi rahule,” rõõmustab Taveter. Ühtlasi loodab ta, et Põhja-Ameerikas ja Euroopas väga populaarne spordiala leiab üha rohkem harrastajaid Eestiski. Tööd selle nimel tehakse.
Lõpetuseks ütleb Taveter, et on väga nõus ettevõtja Priit Alamäe mõttega, et Eesti peab saama peakorterite maaks. „Tootmine Soome, Rootsi või Norra emafirmadele kuuluvates ettevõtetes annab kopsaka kogemuse, kuid pikemas perspektiivis peavad Eesti ettevõtted saama peremeesteks omal maal, jättes peakontorid, kaubamärgi halduskeskused ja kõrgepalgalised töökohad Eestisse.”