Igal õhumassil oma nägu
21. veebruar 2019, 06:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jätkub õhumasside „sokivahetus”: kord on soojem, siis jälle külmem ehk muutused on kiired ja isegi järsud (meenub Taimi Paljaku magistritöö sel teemal). Tutvustan nüüd täpsemalt iga õhumassi poolt kaasatoodavat ilma.
Kõige sagedasem õhumass on polaarne (teise nimetusega parasvöötmeline), mille merelist ja mandrilist tüüpi esineb peaaegu võrdse sagedusega, kusjuures talvel on sagedasem polaarne mandriline ja suvel polaarne mereline õhumass.
Mandriline polaarne õhumass tekib sageli arktilisest õhumassist suure maismaamassiivi (Euraasia) kohal. Talvel on see õhumassidest kõige külmem Siberis õhutemperatuuriga kuni –60 °C ja madalamgi, kuid Eestis on see soojem: ainult harva langeb õhutemperatuur –30 °C-st madalamale (2006. a jaanuaris) ja sedagi enamasti sisemaal reljeefi mõjutusel. Selle õhumassiga on sageli seotud tugev inversioon, kihtpilved, (jää)udu ja härm. Polaarne mandriline õhumass tuleb sagedamini üle Kesk-Venemaa.
Mereline polaarne õhumass tekib Atlandi ookeani põhjaosa kohal. Talvel on see väga stabiilne ja toob kaasa sulailma udu ja uduvihmadega; suvel on see labiilne, sest sisaldab palju niiskust ja on jahe võrreldes aluspinnaga (maismaal), tekitades hoogsadusid, pikset ja puhangulist tuult.
Arktilist õhumassi esineb märksa harvem. Kõige sagedamini esineb seda talvel, vähem kevadel, muul ajal peaaegu üldse mitte, sest see jõuab suvisel ajal transformeeruda polaarseks õhumassiks, enne kui kohale jõuab. Mandriline arktiline õhumass tekib tavaliselt arktiliste jääväljade kohal (seega peab leiduma Põhja-Jäämeres piisavalt jääd). Sarnaselt polaarse mandrilise õhumassiga on see talvel stabiilne, väga külm ja võib tekkida (jää)udu, aga suvel labiilsem, ent sademeid tavaliselt siiski ei teki, sest niiskust ei jätku, kuid esineb rünkpilvi. See õhumass tuleb Läänemere idarannikule enamasti Kara merelt, s.o kirdest. Kuna tegu on labiilse õhumassiga, siis on hoogsajud ja pikne üpris tüüpiliseks nähtuseks.
Kõige harvem võib kohale jõuda troopiline õhumass ja sedagi enamasti soojal ajal, sest talvel jõuab see transformeeruda enne kohalejõudmist mõneks muuks õhumassiks. Mandriline troopiline õhumass tekib talvel enamasti Aafrika ja Väike-Aasia kohal, suvel nihkub kolle põhja poole. See õhumass toob talvel kaasa sulailma, udu, uduvihma ja vihma, suvel võib see tuua kaasa pikseid ja äikeseraju, sest on suure niiskussisaldusega ja väga labiilne.
Veel on olemas ekvatoriaalne õhumass, mis on väga soe ja niiske, kuid Eestit see ei mõjuta. Selles õhumassis on hoogsajud ja pikne peaaegu igapäevane nähtus. Lõunapoolkeral tuleb suurtel laiustel kokku puutuda veel antarktiliste õhumassidega, mis ilmselt sarnanevad meile tuntud arktiliste õhumassidega, kuid on külmemad ja kuivemad.
Eestit raputanud tohutu soojus 16. veebruaril (kuni 9 kraadi sooja) asendus ööpäev hiljem kuni 9kraadise külmaga. Pärast seda jätkus ilm soojalt, kuid täna ja homme (21. ja 22.02). on südatalviselt külmad. Vabariigi aastapäeval on oodata rekordilähedast soojust, seejärel jätkub ilm tavapärasemalt.