Airis Meier: kes sind esindab?
27. veebruar 2019, 15:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvaesindajate kogu peaks olema läbilõige ühiskonnast. Seal peaks olema naisi ja mehi, ettevõtjaid ja akadeemikuid, arste ja õpetajaid.
Aga millised peaksid olema nende isikuomadused ja kombed? Kas kah läbilõige ühiskonnast ehk siis ka vihkajad ja sõimajad, kriiskavad ja vulgaarselt väljenduvad? Peale selle veel vargaid ja valetajaid.
Eelmisel nädalal sain kirju valijatelt, kes uurisid minu väärtuste kohta. See oli nagu taevane õnnistus. Kõik ei ole veel kadunud, mõtlesin. Ikkagi on veel valijaid, kes soovivad teha oma valiku kandidaadi suhtes teadmiste pinnalt! Ent sain ka paar vihast sõimukirja. Ma ei tea, millist poliitilist diplomaatiat eeldab kodanik saadikult, kui ta enda kiri on täis vulgaarseid väljendeid.
Kodanikud eeldavad kandidaatidelt ja poliitikutelt, ja seda täiesti õigustatult, pidevat kohalolekut igal pool, igal ajal, vastamaks igale küsimusele ja vastu võtma igasugust, ka asjakohatut, kriitikat naerul näoga. Ainult siis on nad väärt valija häält. Kui sind pole kaubakeskuse ees, sotsiaalmeedias või suurel plakatil näha, siis sind pole olemas.
Mis saab aga neist kandidaatidest, kellel on liikumispuue, kelle on suur talumajapidamine, kes on jäänud ootamatult haigeks või on hõivatud perega seotud kohustustega? Kas nii üldse on lubatud?
Millist poliitilist diplomaatiat eeldab kodanik saadikult, kui ta enda kiri on täis vulgaarseid väljendeid?
Eriti puudutab see neid kandidaate, kel veel pole mandaati ning kes peavad end valijale tutvustama oma vabast ajast, tihti pere arvelt. Arst peab pärast pikka tööpäeva minema kaubamaja ette tõestama, et ta on huvitatud paremast tervishoiussüsteemist. Kooliõpetajast kandidaat peab ilmselt laste kontrolltöid kontrollima öötundide arvelt. Ma enda näidet siin ei esitaks, sest kandideerimine elades väljaspool Eestit on täiesti omaette sport.
See kõik ei tähenda, et kandidaat ei peaks olema nähtav ega suhtlema valijatega. Siiski tekib õigustatult küsimus, kas kodanikul endal võiks olla roll info ja vastuste otsimisel kaalumaks, keda valida. Kogu info on ju tegelikult nii internetis kui paberkandjal.
Esindusdemokraatia tähendab, et valijad valivad endale saadiku. Kui nad valivad endale saadiku selle järgi, kes kõige rohkem karjub, siis saavad nad endale karjuvad saadikud. Kui nad valivad endale saadikud, kelle päevatöö ongi avalikkusele nähtav olla – modell, teletäht –, saavad nad endale saadiku, kes on lihtsalt nähtavad. Millist esindajat endale tahad? Kohusetundlikku, visiooniga ja töökat, ma eeldan. Kui nii, siis ole hea ja guugelda natuke kandidaatide kohta. Uuri, kes nad on, mida nad seni teinud on ja milliseid väärtusi nad esindavad. Ja kui sul veab ja kandidaat tuleb su ukse taha, tee uks lahti ja küsi!
Tee valik targalt ja teadlikult. See on vähim, mida sa oma riigi heaks teha saad.