Veebruaris 1945 võõrustas Stalin Krimmis Jaltas Roosevelti ja Chruchilli ning kolm riigijuhti panid paika tulevase maailmakorra põhijooned. Just Jaltas lepiti kokku, et loodavas Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO) on julgeolekunõukogu alalistel liikmetel vetoõigus.
Balti riikidele ja Poolale kujunes Jalta toona aga omamoodi mahamüümise sümboliks, sest Baltimaad jäid annekteerituks ja Poola Moskva mõjusfääri; mõlemad otsused tehti rahvaste tegelikku arvamust küsimata. ÜRO harta ise võeti vastu 1945. aasta suvel San Franciscos juba enamate riikide osalusel.
Kui 1945. aastal mängis Jalta rolli uue maailmakorra sünnis, siis saatuse irooniana sai seesama kord just Krimmis 2014. aastal ohtliku hoobi. ÜRO rahvusvahelise korra keskne printsiip on olnud relvastatud jõu kasutamise keeld riikidevahelistes suhetes (ÜRO harta artikkel 2 lõige 4). See on üks tähtsamaid veelahkmeid rahvusvahelise õiguse ajaloos: enne 1928. aasta Briand-Kelloggi pakti ja 1945. aasta ÜRO hartat polnud relvastatud jõu kasutamine rahvusvahelises õiguses üldnormina keelatud.
Kui Venemaa sõjaväelased rohelisteks mehikesteks maskeerununa 2014. aasta veebruaris Krimmi hõivasid, rikuti relvastatud jõu kasutamise keeldu. Kui seda üliolulist reeglit rikub keskmise suurusega riik, saab julgeolekunõukogu volitada mõnd oma juhtivat liiget korra taastamiseks sõjajõudu kasutama.
Nii lubati näiteks Ameerika Ühendriikide juhitud koalitsioonil 1991. aasta jaanuaris sekkuda, et tagasi pöörata Kuveidi anneksioon, mille oli korraldanud Iraak. Alanud Lahesõjas Kuveidi riiklus taastatigi.
Mida teha aga siis, kui relvastatud jõudu kasutades annekteerib mõne piirkonna ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige? Siis ei ole probleemiks ainult rahvusvahelise õiguse rikkumine konkreetse riigi, praegusel juhul Ukraina suhtes, vaid küsimuse alla satub maailmakorra efektiivsus tervikuna. Kuidas saab üks fundamentaalne reegel hästi kehtida, kui suurriik, kes on seatud selle reegli kehtimist valvama, seda ise rikub?
Krimmi annekteerimisele Venemaa poolt andis negatiivse hinnangu ÜRO Peaassamblee enamus 2014. aasta märtsis. Julgeolekunõukogu ei saanud sama otsust teha Venemaa Föderatsiooni kui alalise liikme vetoõiguse tõttu.
Lääneriigid on vastuseks Krimmi annekteerimisele Venemaa suhtes mitmesuguseid sanktsioone kohaldanud. Enamik maailma riike rakendab Krimmi anastamise suhtes mittetunnustamispoliitikat. Isegi Moskva lähedane liitlane Valgevene pole Krimmi tunnustanud ametlikult Venemaa osana. Seega, midagi rahvusvahelise õiguse vastutusest toimib ka Krimmi puhul: õigusvastase anneksiooni vilju päris rahus maitsta ei lasta.
Ent millised on olnud Krimmi annekteerimise tagajärjed ja õppetunnid maailmapoliitikas?
Krimmi hõivamine ja annekteerimine on tugevdanud reaalpoliitilist suunda. Liberalismist ja multilateralismist innustunud 1990. aastatel võis tunduda, et nüüdisaegse rahvusvahelise õiguse tähtsaim ülesanne on reguleerida riikide ja inimkonna kasvavat ühisosa: kaitsta ohustatud keskkonda ja universaalseid inimõigusi, karistada kurjameid rahvusvahelises kriminaalkohtus jne.
Krimmi annekteerimine tõi meelde hoopis teistsuguse ja realistlikuma seisukoha nõukogude rahvusvahelise õiguse käsitlustest Stalini ajal: rahvusvahelise õiguse peamine objekt on territoorium. Peaküsimus on, milline riik on millise territooriumi üle suverään.
Venemaa psühholoogias on osa postsovetlikke maid küll eraldi riigid, aga mitte välisriigid.
Realismi esindanud natsionaalsotsialistliku Saksamaa jurist Carl Schmitt mõistis suveräänina seda, kes otsustab eriolukorra kehtestamise üle. Selle loogika järgi käituski Moskva Krimmi annekteerides justkui regionaalse suveräänina.
Relvastatud jõu keeld võib küll ÜRO hartas üldiselt edasi kehtida (ja hoidku alt see, kes seda Venemaa suhtes rikkuma peaks!), aga suurriik näikse arvavat, et võib sellest reeglist praktikas erandeid teha. Eriti siis, kui ta elulised huvid seda nõuavad.
Moskva on formaalselt tunnustanud Ukraina ja teiste tema võimu alt vabanenud postsovetlike riikide suveräänsust. Kuid lähtudes Carnegie Moskva Keskuse juhi Dmitri Trenini määratlusest, arvab Venemaa, et võib sellesse alati erandeid ja korrektiive teha: Venemaa psühholoogias on osa postsovetlikke maid küll eraldi riigid, aga mitte välisriigid.
Kui vaadata Venemaa käitumismustrit endise NSV Liidu territooriumil, jääb mulje, et Moskva arvates tähendab relvastatud jõu kasutamise keeld selles geopoliitilises ruumis midagi muud kui relvastatud jõu kasutamine mujal maailmas.
Ameerika Ühendriikide välispoliitikas on aastakümneid peetud vaidlusi realistide ja idealistide vahel. On selge, et president Donald Trump esindab realistlikku mõttesuunda. Tema peamine küsimus näib NATOga seoses olevat, millist kasu Ameerika Ühendriigid sellest organisatsioonist praegusel kujul saavad.
Meenutame veel seda, kuidas mõjukas vabariiklane Newt Gingrich nimetas Tallinna Peterburi eeslinnaks, ja seda, et Trumpi rahvusliku julgeoleku nõunik John Bolton on pikaajaline skeptik ÜRO kui organisatsiooni suhtes. Seega tundub, et Krimmi annekteerimise järel on võngetena kaasnenud realistliku mõttelaadi tugevnemine ja teki enda poole rebimine ka läänemaailma juhtriigis.
On keeruline ennustada, mida Krimmi annekteerimisjärgne olukord rahvusvahelise õiguse tulevikule tähendab.
Rein Müllerson on pannud ette, et tuleviku rahvusvaheline õigus, nii nagu see oli mõne arvates ka minevikus, näiteks Euroopas enne Esimest maailmasõda, peaks rajanema jõudude tasakaalu ideel. Teisisõnu: püsiv rahu ja reeglitel põhinev maailmakord saab kinnistuda ainult siis, kui suurriigid üksteise elulisi huve ja sisuliselt ikkagi mõjupiirkondi tunnustavad.
Stalin, Churchill ja Roosevelt said pisut erinevalt aru, mida näiteks Ida-Euroopa saatuse suhtes Jaltas kokku lepiti.
Ida-Euroopa ruumis tähendaks selle ettepaneku elluviimine paratamatult NATO kui kollektiivkaitse organisatsiooni likvideerimist ja ühtlasi Venemaa hegemoonia ambitsiooni tunnustamise vajadust.
Jõudude tasakaalu täiemõõtmelisest rakendamisest väikeriikidele vaevalt midagi head saab sündida. See ei tähendaks Eesti-suurusele riigile midagi muud kui kaotada võimalus päris ise otsustada, millisesse väärtus- ja julgeolekuruumi kuuluda.
Mõnel uuel Jalta kohtumisel võidaks niiviisi otsustada, et jõudude tasakaalu idee järgi kontrolligu «Peterburi eeslinnas» toimuvat ikkagi (ka) Venemaa, või vähemalt võiks tal selle kokkuleppe järgi olla seal sõnaõigus.
1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakt oli üks näide jõudude tasakaalu tseremoonitsemiseta rakendamisest. Miks eeldada, et see kõik peaks 21. sajandil väikeriikide suhtes palju kombekamalt käima?
Ajalooliselt eelnes jõudude tasakaalu loogika maailmaorganisatsiooni loomisele ja relvastatud jõu kasutamise keelustamisele, mis tähendab, et raske oleks sellist keeldu ette kujutada koostoimes jõudude tasakaalu rakendamisega.
Mõnes mõttes vaidlevad Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Euroopa riigid endiselt selle üle (ka isekeskis), milles täpselt 1945. aasta maailmakorras ikkagi kokku lepiti. Nii nagu Stalin, Churchill ja Roosevelt said pisut erinevalt aru, mida siis näiteks Ida-Euroopa saatuse suhtes Jaltas kokku lepiti, nii püsivad ka tänapäeval suurriikide vahel erinevad arusaamad, millised on kehtiva maailmakorra aluspõhimõtted.
Venemaad ja Hiinat seob ühine vastumeelsus näha Ameerika Ühendriikide sõjalist toimetamist oma ajaloolises mõjupiirkonnas või «lähivälismaal». Nende riikide arvates võiks külma sõja järel rahvusvahelise õiguse rikkumise tšempioniks kuulutada just Ameerika Ühendriigid. Vähemasti Venemaa näeb ennast pigem rahvusvahelise õiguse kaitsjana. Süvenenud on suundumus, mille järgi torkavad rahvusvahelise õiguse aluste mõtestamisel silma regionaalsed erinevused.
Selles olukorras peaks meile selge olema Eesti 2020.–2021. aastaks ÜRO Julgeolekunõukogusse kandideerimise peamine väärtuspõhine mõte: seista vankumatult ÜRO harta artikli 2 lõik 4 ehk riikidevahelise relvastatud jõu kasutamise keelu kaitsel.
Just nimetatud normist kinnipidamises seisneb ÜRO kui maailmaorganisatsiooni peamine väärtus; selle normi edasine degradeerumine võib tähendada ÜRO kadumist praegusel kujul.
Peame meeles pidama, et uute relvade ja hea sõjalise ettevalmistuse kõrval kaitseb väikeriike just reeglitel põhinev maailmakord, seal hulgas kaljukindel jagatud arusaam, et sõja alustamine teise riigi suhtes on õigusvastane. Kui suurriigid seda aeg-ajalt unustama kipuvad, on väikeriikide kohus seda meelde tuletada – kui vaja, siis ka ÜRO Julgeolekunõukogus.
Ukraina president Viktor Janukovõtš põgenes, meeleavaldajad hõivasid presidendi administratiivhooned, parlament otsustas presidendi võimult eemaldada.
eraldusmärkideta relvastatud isikud ilmusid Krimmi lennujaamadesse ja hõivasid tähtsamad hooned. Poolsaare senine peaminister Anatoli Mohiljov vahetati välja praeguse Kremli-meelse juhi Sergei Aksjonovi vastu. Lennujaamades maandusid Vene transpordilennukid. Venemaa korraldas Ukraina piiri taga sõjaväeõppusi.
Aksjonov pöördus Venemaa presidendi poole. Vene parlamendis kiideti heaks sõjalise jõu kasutamine Ukraina venekeelse elanikkonna kaitseks. Järgmistel päevadel piirati ümber Krimmi sõjaväeosad ja nõuti neisse jäänud võitlejailt allaandmist.
Krimmis toimus nn referendum, kus ametlikel andmetel hääletas 97 protsenti poolsaare elanikest Venemaa Föderatsiooniga liitumise poolt. Kaks päeva hiljem allkirjastas Venemaa president Vladimir Putin ka vastava seaduse.
Donetskis, Luganskis ja Harkivis ning peagi ka teistes idapoolsetes linnades hõivasid väidetavad venemeelsed protestijad omavalitsushooneid ja nõudsid iseseisvusreferendumit. Donetski ja Luganski venemeelsed kuulutasid pärast tunnustamata referendumeid välja iseseisvuse. Konflikt Ida-Ukrainas jätkub siiani.
