Vahur Kollom: Kas reiting on demokraatia mõõdupuu? (3)

Vahur Kollom
, Vabaerakonna Tartu juhatuse aseesimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Demokraatia päeva plakat.
Demokraatia päeva plakat. Foto: Toomas Tatar

Reiting on maagiline sõna, mis kas avab või sulgeb uksi. Kui number pole piisavalt suur, siis üsnagi suured kogukonnad muutuvad ühtäkki olematuks. Nad ei ole parketikõlbulikud.

Oleme ajas liikunud kaugele tagasi. Tundub, et Eesti on demokraatlik ainult siis, kui kuskil seda vajalikuks peetakse. Paljud vist magasid sel ajal kodus, kui koolitunnis räägiti demokraatlikest väärtustest.

Seekord on väga huvitav vaadelda riigikogu valimisi ja sellega seonduvat kandidaadina – vastata küsimustele, osaleda debattidel ning edastada erakonna sõnumeid. Kõik tundub justkui põnev, aga kuni hetkeni, mil tuleb mängu sõna reiting.

Maagiline sõna, mis kas avab või sulgeb uksi. Kui number pole piisavalt suur, siis üsnagi suured kogukonnad muutuvad ühtäkki olematuks. Nad ei ole parketikõlbulikud. Paljud kutsed jäävad saamata, sõnavõtud tegemata ja erakonnad kaasamata. Ja seda vaid põhjusel, et number pole vastav. Meenutab natuke monarhiat, kus laua taha on ligipääs ainult aadlikel.

Vähe sellest, et ligipääs on piiratud, levitatakse ühiskonnas veel infot, et sinu hääl on raisatud, kui annad selle just nendele väikestele erakondadele. Seda levitatakse väga jõuliselt ja selles peegeldub selge hirm, et kuskil lõigatakse läbi mingi ülimalt oluline toiduahel. Nagu võetakse emalt käest toiduga lusikas, mis on ulatatud lapse suunas. Mis sellest, et lapsel ja ka lastelastel on juba ammu kõht kenasti täis söödetud. Aga psühholoogiliselt mõjub ju fakt ülimalt hästi.

Sõna «raiskama» paneb ju ikka inimese mõtlema millegi otstarbekuse üle ja peletab tähelepanu sisult. Lõpuks inimene lähebki valimiskasti juurde ja valib neid, keda vahetpidamata kirub, sest niimoodi on otstarbekas. Annab oma hääle järjekordseteks lollusteks, vaatamata enda rahakotti mõjutavatele valitsuse poolt tehtud negatiivsetele otsustele. Otstarbekusega pole siin kahjuks aga mingit seost.

Mõelgem nüüd natuke nendele kogukondadele, kes edastavad uut ja teistsugust sõnumit. Kas see on tõesti nii hirmuäratav? Meenub väljend «tuleb uus ja hullem». Eestlaslikult nähakse ju kohe negatiivset stsenaariumit, aga mõelge nüüd natuke, kas Eestis on veel vähe leidnud aset korruptsioonijuhtumeid, kus raha liigutatakse piki toiduahelat. Kas tõesti ununevad kohe tselluloositehasega seotud asjaolud, alkoholiaktsiisi alalaekumine, maksusegadus? Rääkimata erakondade  valimiskampaaniates edastatavatest populistlikest katteta lubadustest.

Kas reiting on demokraatia mõõdupuu? Kogukonnad muutuvad äkki sõnakõlksuks. Kas Vabaerakonna, roheliste, Elurikkuse erakonna ning Vasakpartei inimesed on justkui alamrass, kelle hääl ja põhimõtted kellelegi korda ei lähe?

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles