Eglit Väli: USAs elasin kohas, kus võis kuuli saada

Eglit Väli töötab Tartus IT-ettevõttes ja ­võtab tihtipeale mopsipoiss Puksu kontorisse kaasa. Foto: Kristjan ­Teedema

Tänu edukale noorsportlase karjäärile pääses perspektiivikas pärnulanna Eglit Väli USA tippülikooli ja sealsesse sõudenaiskonda. Aga tema elu ei ole sugugi lihtne olnud. Näiteks Los Angeleses pidi ta iga päev tundide viisi aerudele valu andma, selle kõrvalt tudeerides ja töötades. Kusjuures ta elas metropoli sellises piirkonnas, kus tihtipeale kostsid püstolilasud, nägi politseiautosid ja helikoptereid.

Napi ea kohta on elu Välit palju kasvatanud ja õpetanud. Põhikoolis ja gümnaasiumiski ­pidi ta olude sunnil suuresti omapäi hakkama saama, sest ema, kes teda üksi kasvatas, töötas kodunt kaugel. “Ma tegelen probleemidega siis, kui need tekivad,” sõnastab Pärnus kasvanud 26aastane naine oma moto.

Nüüd jagab ta teadmisi ja kogemusi, kummutab müüte enesearengu- ja investeerimisblogis, kuigi kooliajal ei sallinud ta reaalaineid silmaotsaski.

Siinkirjutaja ja intervjueeritav treenisid ja nühkisid koolipinki koos, sestap usutluse sinavorm.

Kui tihti pidid ameerik­lastele selgitama, kus asub Eesti?

Kogu aeg. Ma siis seletasin, et see on Kirde-Euroopa riik. Arvati, et siin räägitakse vene keelt. Ma üldse ei solvunud selle peale, sest Eesti on nii väike. Ameeriklased tunnevad oma riigi ajalugu hästi, ülejäänu kohta teavad vähe.

Kui USAst tagasi tulin, kuulsin Pärnu gümnasiste peol rääkimas toona äsja alanud Ukraina konfliktist. See oli üliintelligentne põhjalik vestlus. Kui küsisin Ukraina kohta omavanuselt amee­riklasest toakaaslaselt, vastas too, et ta vist on midagi kuulnud, jah. Siin on nii palju haritumad inimesed.