Juhtkiri: Alaveri juhtimisel pimedusse

Mati Alaver Foto: Kaader Jürgen Puistaja videost

Tänane juhtkiri pidi rääkima riigikogu valimistest. Kuid mõistagi ei saa me seda viimaste päevade sündmuse valguses teha.

Seda ka hoolimata Postimehe toimetuses peetud aruteludest, kus muu hulgas öeldi välja seisukoht, et skandaalid tulevad ja lähevad, kuid riigikogu valimised ja nende tulemus jäävad.

Paraku on samamoodi jääva väärtusega see, mis toimub Eesti suusatamises. On ju murdmaasõit olnud Eesti spordi au ja uhkus, toonud meile maailmameistritiitleid ja olümpiamedaleid. Üleüldse on sportlikud saavutused üks väheseid viise väikerahval positiivselt silma paista. Kuigi võib-olla just siia ongi koer maetud ning dopinguskandaali juured peituvadki ihas iga hinna eest silma paista, iga hinna eest võita ja iga hinna eest medaleid koju tuua…

Kas edukultus on tõesti väärt Eesti kui suusamaa maine täielikku hävitamist?

Kuid medali- ja võidujuttudeks praegu siiski põhjust pole. Või kui, siis ainult äraspidises mõttes. Kas edukultus on tõesti väärt Eesti kui suusamaa maine täielikku hävitamist? Kindlasti mitte. Kaalul on midagi enamat kui medalid ning sportlik edukus. See näitabki, et meie silme ees lahti rulluv suur draama räägib millestki enamast kui suusatamine, seadused ja ettekirjutused või spordimaailma intriigid.

See räägib meile hoopis inimese kirgedest ja soovidest, mis on pahatihti suuremad kui tema võimed. Samuti inimlikest pahedest, mis seljatavad voorused. Ja sellest, kuidas voorusest võib saada pahe – saavutusvajadusest võimetus tunnistada oma piire –, võitlusvaimust aga kinnisidee jõuda tulemusteni vahendeid valimata.

Eelkõige jutustab aga dopinguskandaal meile heast ja kurjast. Sellest, et ka üha enam väärtuste suhtelisust ülistavas maailmas on headus ja kurjus täiesti olemas, piirid on täiesti olemas ning piiride ületamine toob reaalseid tagajärgi.

Siinkohal polegi politseiline jälitamine ning kohtulik menetlus kõige kesksemal kohal. Juriidiline külg on kinnitus, omamoodi tempel, mis ütleb, et jah, kõik juhtus just nii. See «kõik», mis just nii juhtus, on aga ei rohkem ega vähem kui inimeste elu. Nende elu, saatus, tulevik. Aga ka minevik.

Karel Tammjärve ühest lausest eilsel pressikonverentsil piisas, et teha olematuks Mati Alaveri tulevik ja hävitada legendaarse treeneri minevik.

Nõnda näemegi, kuidas Karel Tammjärve ühest lausest eilsel pressikonverentsil piisas, et teha olematuks Mati Alaveri tulevik ja hävitada legendaarse treeneri minevik. Samuti langeb põrmu unistus Veerpalude suusatajadünastiast. Peale Andreas Veerpalu edasise karjääri on kriips peal ka Karel Tammjärve kui sportlase edasistel võimalustel.

Aga kas see lugu ka midagi õpetab? Õpetab küll. Õpetab mitut asja. Ühelt poolt õpetab see meile, et ei tohi liiga keskenduda ainult tulemusele – nii saab iseenesest elutervest saavutusvajadusest hukutav kinnisidee, mille nimel ununevad igasugused hea ja halva mõõdupuud. Ja teiselt poolt õpetabki see meile seda, et õige ja vale, hea ja kuri, pimedus ja valgus on olemas. Nad on olemas ning meie noored suusatajad astusid Mati Alaveri juhtimisel valgusest välja, pimedusse.