Kolumn: kesse kardab süsti?

Martin Nõmm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Nõmm.
Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Läinud aasta veebruaris olid kõik väga stressis. Vererõhk oli paljudel valimisperioodi pärast laes, viirused lõid ka sitkemaid rivist välja ning ilmselt nii mõnegi inimese kroonilised haigused otsustasid selle kõige peale aktiivsust üles näidata.

Ühel ööl, kui olin ise tõvest taastunud ja taas mõne poliitiku peale vihastanud, sattusin sotsiaalmeedias vaidlema ühe vaktsiinivastase inimesega. Kuigi arutlus polnud väga konstruktiivne, otsustasin siiski päris varase tunnini näägelda, sest vist oli tollal mu elust puudu mingisugune võidutunne. Enne kui asi üsna koledaks läks, ütlesin, et vaktsineerimata jätmine on valik, mis võtab ära valikud nõrgematelt.

Ma pole arst, ma jätan meditsiini süvitsi tundmise neile, kes on seda õppinud. Olen aga lugenud immuunpuudulikkusega inimeste kogemustest. Paljud ei saa enam usaldada näiteks haridusasutusi, kuna neile on hädavajalik, et neid igapäevategevustes ümbritsevad inimesed oleksid vaktsineeritud. Jah, nakkus võib ikka tulla, sest see on omaette loodusjõud, isegi rühma, kus on vaktsineeritud inimesi – seda võimalust aga laialdane vaktsineerimine just kahandabki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles