/nginx/o/2019/01/29/11750132t1hf4fb.png)
Suusataja Tammjärve sõnul kasutas ta üllalt dopingut selleks, et oma heade tulemustega noortele eeskujuks olla ja näidata, kuidas Eesti suusatajatel on veel lootust. Influencer (maakeeli tasuta kreemipurgikeste koguja) Anita Sibul inspireeris üllalt fänne edukaks saama, nimetades naeruväärseks inimesi, kellel on kuu lõpus pangakontol alla saja euro. Ilusate välja reklaamitud mõtete taga peitub aga karm reaalsus.
Tammjärv ei suutnud leppida tõsiasjaga, et on teistest, kellega kunagi veel võrdväärne oli, siiski nõrgem. Sibul tahtis kõigile näidata, et ta ei ole pelgalt ilus näolapp, vaid finantsiliselt edukas naine, kes suudab lisaks kreemipurkide siltidele ka ühe Äripäeva artikli läbi lugeda.
Millise sõnumi saadab välja aga mõlema soov olla teiste silmis teistest parem? Mõni suusapoiss mõtleb nüüd, et olgu kasvõi doping, aga peaasi, et viimaseks ei jääks. Mõni tüdruk, kelle üksik ema rabab pere toitmise nimel kahel töökohal, tunneb piinlikust. Miks tema ema ei kanna uhkeid riideid ja ei käi Dubais puhkamas?
Ma ei mõista Tammjärve ja Sibulat hukka. Aastaid tagasi oleksin Sibula jutu peale plaksutanud - tõesti, miks inimesed ei pinguta selleks, et rikkad olla? Mõistnud oleksin ka Tammjärve - võidu nimel on kõik võtted lubatud!
Mis siis muutus? Sattusin juhuse tahtel kunagi pikemasse vestlusesse ühe Rimi müüjaga, kes rääkis mulle, kuidas ta ongi seal samas kassas õnnelik. Tema elu eesmärgiks ei ole teha karjääri, vaid olla oma lastele heaks emaks.
Muidugi teadsin mina maailma asju tol hetkel palju paremini ja hakkasin talle tõestama, kui palju parem ja edukam ma temast olen. Naine kuulas minu ärplemist südame rahuga ja ütles, et mõistab igati ka minu otsust elada oma elu nii nagu elan.
Ja siis hakkas mul lõpuks piinlik. Ma vaatasin seda naist ja sain aru, et ta ei valeta ja ei proovi olla keegi teine. Ta ongi ausalt üks igati õnnelik inimene ja tal on ükskõik, kui teistele tundub tema otsus vaid müüjana töötada, hale.
Eelmisel kuul lahkusin ma Postimehest ja läksin tööle Kanal 2-te. See oli raske, sest ma ei tahtnud loobuda tõsiseltvõetavusest, mis minu Postimehe ametiga kaasnes. Kas ma tõesti olen üks neist pehmekestest, kes surmtõsise ja tähtsa ajakirjanduse asemel oma lugusid hoopis vabamalt ja huumoriga tegema hakkab? Kuidas minusse siis suhtuma hakatakse?
Tuletasin endale meelde, kelle jaoks ma oma elu elan ja lubasin endale luksust jätta kõrvale ühiskonna arusaam sellest, millega tegeledes oleksin ma targem ja tähtsam. Otsustasin meelelahutuslikuma töökoha kasuks ja ausalt öeldes pole ma pikka aega end nii õnnelikuna kui hetkel tundnud.
Psühholoog ja kirjanik Daniel Gottlieb on öelnud: «Aastate jooksul olen ma aru saanud, et me oleme õnnelikumad, kui oleme seal, kuhu me kuulume, mitte seal kuhu me väga tahaks saada, aga mis pole päriselt see, kes me tegelikult oleme.»
Oleks meie Tammjärv dopingu asemel julgelt öelnud - jah olengi hetkel viimane, aga mulle meeldib suusatamine ja tegelen sellega edasi ka siis, kui jäängi alatiseks viimaseks, oleks olnud kergem nii temal endal, kui kõigil teistel kaasaelajatel.
Minu enda esimene suusamaraton möödus kõige paremas mõttes sündmustevaeselt. Läbisin selle ilma suurema pingutuse ja halata ning võin käsi südamel vanduda, et nautisin pea igat hetke. Vaatamata sellele, et jõudsin maratoni alla nelja tunniga läbida, jäin ma ikkagi muidugi viimaste sekka. Küll aga olin vaieldamatult kõige õnnelikum lõpetaja, sest mõistsin, kuidas meie elu ongi suuresti nagu üks suusamaraton - sa kas tõmbad end esikoha nimel võideldes kiirelt katki või mõistad, et tegelikult pole midagi hullu ka selles, kui otsustad koos massiga mõnes söögipunktis rahulikult kohvi juua ja ilusat ilma nautida.
