Tütar ja tütretütar kirjeldavad üht ränka sõjasündmust

VAADE Reet Varblase ja Ulla Juske näituselE «Jahimehe tütar». FOTO: Tanel Asmer Foto: Tanel Asmer

Esimene isale pühendatud ekspositsioon Eesti kunstiajaloos oli vist Mati Karmini näitus 1994. aastal Samba (nüüd Vabaduse) galeriis. Ma ei ole siiani unustanud oma elamust, kui nägin kunstiteoste asemel seemnepurke ja rohuretsepte. Ka Ants Juske oli sellest rabatud, et valmis materjalid «… mis nagu kuuluks majamuuseumile, on toodud kunstisaali» (Kultuurileht, 26.02.1994, lk 6). See ekspositsioon oli kunstniku pühendus oma EPA professorist isa elule ja tegevusele. Need retseptid haarasid mind rohkem kaasa kui mõni kunstiteos.

Reet Varblase ja Ulla Juske ekspositsioon aga mitte ei tutvusta oma isa ja vanaisa elu ning tööd – me ei saa isegi tema nime teada –, vaid räägib hoopis sellest, kuidas üks inimene on läbi elanud midagi õudset, ta ei saa seda rääkida, ta peab eluaeg midagi varjama ja normaalset elu elama.