Juhtkiri: kas võimule tuleb suur koalitsioon? (6)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaja Kallas vastamas ajakirjanike küsimustele pärast kohtumist Jüri Ratasega 6. märtsil 2019.
Kaja Kallas vastamas ajakirjanike küsimustele pärast kohtumist Jüri Ratasega 6. märtsil 2019. Foto: Sander Ilvest

Kaja Kallase ootus ja lubadus enne eilehommikust kohtumist president Kersti Kaljulaidiga oli neli aastat püsiv koalitsioon.

Ehk ei tasu seetõttu liiga üllatuda, et juba pärastlõunaks oli Kallas teinud ettepaneku koalitsioon moodustada senisele peaministriparteile Keskerakonnale, mitte Isamaale ja sotsiaaldemokraatidele ehk ajaloolisele kolmikliidule.

Kuuldavasti jäi toosama liit just sotsiaaldemokraatide taha, kelle võimuladvikus ja seetõttu ka edasises suunas valitseb ebaselgus. Nii lühike Reformierakonna mälu ju pole, et mitte mäletada, mis juhtus viimati, kui sotsid partesiseselt heitlesid.

Nii Jüri Ratase juhitud Keskerakonda kui ka juba Andrus Ansipi ajal üles töötatud Reformierakonda iseloomustab aga enim pragmaatilisus, koht tsentris, võimalikult suure osa valijaskonna vahetus läheduses. Riigikogu aritmeetikat silmas pidades on tegu suurima võimaliku koalitsiooniga, sest kahe peale koguneb 60 häält. Kolmikliidul oleks see 56 ja ülejäänud formatsioonid tunduvad esialgu veel ebatõenäolised, ehkki läbirääkimised on üks ennustamatu protsess.

Esmane eeskuju võib seega olla meile kultuuriliselt lähedane Saksamaa, kus sel sajandil on peaaegu et institutsionaliseerunud niinimetatud suur koalitsioon. Nii Angela Merkeli esimene kui ka kolmas ja neljas valitsus on pandud püsti sama loogika järgi, kus parempoolsetel on valitsusjuhi roll, kuid pahempoolsed on muidu võrdse partnerina samuti valitsuses. See formaat töötab, ehkki nagu on pidanud Saksa sotsiaaldemokraadid tõdema, on kantslerierakond suurema osa olulisi algatusi enda nimele kirjutanud.

Mida järgnevad nädalad ka ei too, majanduses saabuvaks sügiseks peab ametisse asuv koalitsioon valmis olema.

Reformierakonna ja Keskerakonna mõistuse abielu niisama lihtsasti muidugi allkirju ei saa. Laias laastus on takistusi kaks: maksupoliitika ehk kas 500-eurone miinimum kõigile või üksnes madalapalgalistele ja eestikeelne kooliharidus. Eile presidendi juurest naasnud Jüri Ratas just esimeses küsimuses joone maha tõmbaski, sõnades, et Keskerakond ei lase kõigile maksuvabastust laiendada. Küllap ootab sama saatus ka keeleküsimust koolis.

Olulisem on aga, kas suur koalitsioon suudaks oma pragmaatilisuses ühiskonda liitvat keskteed hoida. Nagu kirjutab Evelyn Sepp oma tänases loos, on Keskerakonna eesti- ja venekeelse tiiva lõhe pigem süvenemaski, sest Edgar Savisaare kadumisega on jalgealuseta kogu erakonna muukeelne seltskond.

Viimase aasta jooksul pole ei lõuna- ega läänenaabrite juures valitsuste moodustamine ülemäära lihtsasti juhtunud. Sama ennustati valimiste eel ka meile. Mida järgnevad nädalad ka ei too, majanduses saabuvaks sügiseks peab ametisse asuv koalitsioon valmis olema.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles