Vastandlikud järeldused ühest ja samast metsastatistikast
/nginx/o/2017/03/03/6404823t1haada.jpg)
8. märts 2019, 08:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/07/11849621t1hc6d6.jpg)
Kahel järjestikusel keskkonnaküljel on lugeda kahe metsamehe – Lembit Maametsa ja Andres Talijärve – vastandlikud seisukohad meie metsade oleviku ja tuleviku kohta.
Aga erinevad pole mitte ainult seisukohad, vaid ka see, kuidas nad saavad aru ametlikust metsastatistikast.
Andres Talijärv esitles Maaelufoorumil graafikut, mille avaldas hiljem ka Äripäeva metsamajandusuudistes. Graafikul on kujutatud kõrvuti rahvastikupüramiid ja kasvava metsa arenguklassid. Võrdluse mõte on näidata, et meil on noort metsa liiga vähe ja vana metsa liiga palju. Et samamoodi, nagu rahvastikupüramiidi alumises otsas peaks olema rohkem noori inimesi, nii peaksime ka küpset metsa rohkem raiuma, et noor mets saaks kasvama hakata.
Lembit Maamets vaatleb seevastu esitab meile graafiku mitte metsa arenguklasside kaupa, vaid vanuselise jaotuse järgi. Ja pilt on hoopis teistsugune. Kuni kümne aastaste noorendike pindala koos metsata metsamaaga on oluliselt suurem kõigist ülejäänud vanuseklassidest ja näitab liiga intensiivset raiet. Metsata metsamaa koosneb lagedatest ja selguseta aladest, neile pole graafikus peapuuliiki näidatud. Kogu selle ala suurus (üle 300 tuhande hektari) klapib hästi viimase teadaoleva aastaraiega – 2016. aastal raiuti Eestis lagedaks 32 tuhat hektarit metsa.
Lugejale veel selgituseks ja teadmiseks, et metsa arenguklassid on paika pandud keskkonnaministri määrusega ning sellega jagatakse kasvav mets noorendikeks ning lati-, keskealiseks, valmivaks ja küpseks metsaks. Definitsioonist tulenevalt on enamus meie metsi keskealised (alates puu läbimõõdust 12 cm ja lõpetades vanusega 10 aastat enne raievanust) ning see arenguklass võib osadel puuliikidel hõlmata 50 aasta pikkust ajavahemikku. Talijärv põhjendab arenguklasside kasutamist sellega, et näiteks männil ja hallil lepal on küpsusvanused väga erinevad.
Tuleb veel arvestada, et mõlemal graafikul on majandatavate metsade hulgas ka kaitsealade piiranguvööndite metsad, mis on reeglina tavalistest tulundusmetsadest vanemad. Lisaks on arvestuses sees ka sookaasikud ja rabamännikud, mida eriti raiuma ei kiputa.