Vikerkaar loeb. Urmas Vadi filmilik romaan

Kirjanik Urmas Vadi. Foto: Margus Ansu

Urmas Vadi “Ballettmeister” on olnud filmi­stsenaarium, näidend ja nüüd romaan. Selline žanriline polügaamia on Vadi loomingu üks tugevamaid külgi. Tema romaanid on filmilikud, nii ülesehituselt kui ka allusioonidelt. Vahest tundub, et teda peetaksegi režissööriks, kes on kogemata oma filmid lihtsalt kirja pannud. „Neverlandi“ reklaamtekstis võrreldakse Vadit Iñárritu ja Aronofskyga ning mujalgi on läbi käinud paralleelid „Reekviemiga unistusele“.

Ma olen üsna kindel, et üks „Neverlandi“ keskseid liine, peategelase eksi loodud naistelt naistele taksofirma, on inspireeritud (see on see poliitkorrektne väljendus, on ju) Net­flixi joonissarjast „BoJack ­Horseman“. Ja see on hea! Vadi tekstidest ei jää kunagi muljet, et lugejale tahetakse imponeerida, näidata, kuivõrd kursis ollakse kirjandusvoolude ja tsunftisiseste aruteludega. Tema tekstidest kumab vastu Eesti argipäev, kohalik kirjandusklassika ja maailma popkultuur, Ameerika action ja Vene satiir, ühesõnaga omnivoorse kultuuritarbija maailm.

„Ballettmeister“ (ütlen kohe ära, et Endla lavastust ma ei ole näinud ja võrrelda ei oska) on hoogne lugu tuletõrjuja Jürist, kes peab 1940. aastal moonduma Vanemuise tantsijaks Harald Vöörmanniks ning suunduma rahvatantsuansambli Sõleke koosseisus Venemaa avarustesse Konstantin Pätsi päästma. Viimane on teatavasti Kaasani vaimuhaiglas ühes kongis mehega, kes vannub, et on Nikolai II. Muuseas, teose impressumist võib lugeda, et konsulteeritud on ka Jaak Valgega, nii et autorile on kahtlemata teada, et ajalooline Päts jõudis Kaasanisse alles 1943. aastal. Kui oluline on see fakt loo seisukohalt, jäägu lugeja mõistatada.

Selles loos on natuke „Lendas üle käopesa“ või „Kahtteist ahvi“, natuke Ilfi ja Petrovi, Daniil Harmsi ja Bulgakovit (mõlemat mainitakse ka nimeliselt). Siin on presidendile salasõnum, mis on kootud Tahkuranna rahvariide mustrisse, femme fatale, kes osutub Sõlekese rahvusliku tähtsusega missiooni komistuskiviks, uus teooria Nikita Hruštšovi võimuletulekust ja põder, kes arutleb keset Moskvat Hitleri võidu plusside ja miinuste üle metsaloomade seisukohalt (tõsi, võimalik on ka, et tegemist on deliiriumiga).

Ainuüksi kohtumisest põdraga piisaks, et „Ballettmeistri“ eksistentsi õigustada, aga absurdsete-satiiriliste stseenide kõrval läbib kogu teost skepsis rahvusriigi formaalsete esindajate suhtes ja soe sümpaatia rahvakultuuri vastu. Kusjuures mitte sellepärast, et rahvatantsus peituks mingi herderlik rahvuse essents. Lihtsalt ühe tuletõrjuja ja kolme pott­sepa konnahüpped inspireerivad sõprusi, armusuhteid, viivad seikluste ja sekeldusteni, ühesõnaga, annavad kõike seda, mis teeb elu elamisväärseks.

Tuletõrjuja Jüri „tantsiv revolutsioon“ ei ole Vadi tekstis mitte väikese rahvuse vastus suurte impeeriumite mahhinatsioonidele, vaid väikese inimese vastus imperiaalse mõtteviisiga eliidi suurushullustusele. Imperiaalselt mõtlemiseks ei pea aga olema Stalin või Nikolai II, võib olla ka hiir, kes peab ennast elevandiks.

Lugu jookseb filmilikult. Stseenid vahelduvad kiiresti, tegevust on palju ja see on kineetiline. Kogu aeg toimub mingi hüppamine või jooksmine ja pinge on pidevalt õhus. Aga selle kõige juures on Vadi tekst ka veel hea kirjandus. On poeetikat, irooniat, allusioone, lihtsalt hästi töötavaid kujundeid – ja need ei ole lihtsalt draamatekstist kopeeritud.

Peatükk, kus lugeja tutvub esimest korda Konstantin Pätsiga, algab nii: „On hommikuid, kui kõik kukub kokku, nagu langeb seina najale asetatud redel, ja mitte keegi kurat ei suuda seda takistada, keegi ei suuda sind kaitsta ega püsti hoida! Kõik, mille pärast sa oled elanud, kõik, mida oled üles ehitanud, puruneb, ja sa vaatad seda pealt, su silmad on pärani lahti, sa imestad ega suuda end liigutada ega öelda ühtki sõna, keegi võtab su riigi, nagu kisuks keele suust!“

Kahe lausega visandab Vadi Pätsi pompoosse tegelaskuju, autoritaarsusesse kalduva (mis mõttes „tema riigi“?), aga samas koomiliselt maavillase („seina najale asetatud redel“) ja robustse buldogi, andes samal ajal edasi okupatsiooni alguse tõepoolest šokeerivat seisundit ja tõmmates lugeja tempot üleval hoides uude intriigi.

Relvaladu juhtiva Boris Jerofejevi ülekuulamist kujutab Vadi vanglarottide perspektiivist, kes ootavad, millal saab sõjaväelase silma ja maksa kallal maiustama hakata. Iga paari lehekülje järel leiab lihtsalt häid kilde („Kas te olete fašist?“ – „Ei, ma olen ballettmeister“) ja absurdseid, groteskseid või lihtsalt maagilisi detaile, mis ei ole siiski kunagi lihtsalt koomuski tegemiseks lisatud, vaid rõhutavaid keskseid liine: õhukest piiri hullumeelsuse ja võimu­iha vahel, pretensioonitu kunsti inimlikustavat jõudu ja ohte, mida kätkeb endas soov iga pöördelist ajaloohetke kangelasloona kujutada.

Inimolemise tabamiseks on komöödia kahtlemata kõige parem žanr. Hoolikalt tehtud plaanide ootamatu uppilöömine ettenägematute asjaolude ilmnemisel – milles muus see asja iva siis on; ning just sellele võttele ongi iga hea nali üles ehitatud. „Ballettmeistri“ lugu võiks kirjeldada ka kui äparduste rida. Kõik intriigid on üles ehitatud suurte lugude õõnsusele ja plaanide pidevale uppilendamisele: Tahkuranna mustrisse kirjutatud kood ei ole see, mis ta tundub olevat; Sõlekese tantsijad jõuavad Kaasani asemel Moskvasse, päästeoperatsioon muutub gastrolliks, juhuslik kohtumine viib ühe inimese NKVDsse ja lõpuks hukkamisele.

Ning ometi on see lugu helge, Jüri tuleb sellest kõigest välja parema inimesena ja Sõlekese rahvatants vaimustab kogu rahvast. Lõpuks ei päästa Jürit ja kompaniid ajaloosündmuste keerisest mitte mingi rahvuslik kangelaslugu või vabariigi eksiilvalitsus, vaid nende endi võime ennast ootamatutest olukordadest välja tantsida. See lahendus on koomiline, aga samas tõsi. Vadi komöödia kannab ühtlasi seda laiemat terapeutilist ängistust, mis on tähendusetus maailmas elamise paratamatus. Suur Lugu Eesti rahva vabadusvõitlusest seda ängistust ei leevenda. Tantsimine ja naermine võib aga seda suuta.

PS. On täiesti kriminaalne, et Vadi kaukas on vaid ühe täispika filmi stsenaarium (selleks on 2005. aasta „Kohtumine tundmatuga“; kes ei mäleta, otsigu ETV arhiivist üles ja vaadaku ära, see on tänamatult unustatud pärl). EFI, Tiina Lokk, Armin Karu, palun andke keegi sellele mehele raha, et ta saaks oma võimeid realiseerida. Kaua võib.

Urmas Vadi
„Ballettmeister“
SA Kultuurileht, 2019
194 lk

Urmas Vadi, «Balettmeister». Foto: Raamat