Selgusid Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna võitjad
12. märts 2019, 13:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiat antakse välja alates 2007. aastast, nominente saavad TLÜ üliõpilaste, vilistlaste ja töötajate seast esitada kõik ülikooli akadeemilised üksused, professorid ja varasemad kirjanduspreemia laureaadid. Tõlgete kategoorias võitis tänavu Üllar Peterson Khalil Gibrani araabiakeelse romaani «Murtud tiivad» ja Sadeq Hedayati pärsiakeelse romaani «Pime öökull» tõlke eest. Algupärandi auhind läks jagamisele: Hasso Krull pälvis preemia luulekogu «Euroopa» eest, Linnar Priimägi kogumiku «Minu Goethe» eest. Ajakirjanduses ilmunud ilukirjandusliku lühipublikatsiooni kategoorias auhinda välja ei antud. Tänavusse žüriisse kuulusid Heli Allik, Tiit Land, Brita Melts, Ülar Ploom, Mihhail Trunin ja Keiti Vilms. Võitjaid autasustatakse Tallinna Ülikooli päeval 18. märtsil.
Žürii esimees Heli Allik tõi esile Krulli teose omapära: «Pole vist tähtsamat ja samal ajal paradoksaalsel kombel igavamat, tüütumat ja ka lootusetumat küsimust kui Euroopa küsimus. Niikuinii ei anna midagi teha, niikuinii ei anna midagi isegi tunnetada või mõelda. Aga Hasso Krull suudab oma raamatus kokku jooksutada erinevad ja teineteist justkui täiesti välistavad paradigmad – analüütilise, poeetilise ja müütilise; selle, mis lakkamatult muutub, ja selle, mis alati samaks jääb; meie praeguse hetke ja igavesti korduva kosmogoonilise aja; vanakreeka pärimuse, regivärsi ja moodsa luule. Tekib mingi kummaline vahepealne ruum, kus inimene ja tema Euroopa-mure korraks täiesti ravitud saavad. Ja vastuseta küsimus vastuse.»
Linnar Priimägi artiklite ja esseede kogumik «Minu Goethe» vääris Alliku sõnul auhindamist kui mastaapne, sõltumatu ja süvenenud uurimus, mille lennukad järeldused ei puuduta sugugi vaid uurimisobjekti, vaid inimest ja kultuuri üldisemalt: «Niivõrd pikaaegne pühendumine ja keskendumine – ja seejuures tuleb rõhutada institutsioonivälist pühendumist –, on andnud tänapäeva humanitaarias haruldase ja ehk ka hädavajaliku teose: Euroopa klassiku käsitluse meie omas keeles tihedalt läbi mõelduna. See annab tunnistust filoloogia lagunematusest ja suurejoonelise kirjasõna alalolust.»
Tõlgete hindamisel alati mängus palju rohkem faktoreid kui originaalloomingu puhul, märkis Allik. «Arvesse lähevad algupärandi kaalukus (mõlemad Üllar Petersoni tõlgitud raamatud on maailmakultuuri vaieldamatud tähtteosed), keel (araabia ja pärsia keelest tõlkimine on Eesti tingimustes endiselt üpris erakordne, aga ka keerukas tegevus), kommentaariumi kvaliteet («Pime öökull» on varustatud väga pika ja põhjaliku järelsõnaga ning tõlgetele lisatud joonealused märkused aitavad lugejal teoseid konteksti asetada) ja isegi tõlgete arv (Petersoni 2018. aastal ilmunud tõlkeid oli nomineeritud kaks),» selgitas ta. «Aga kui kõik need tekstivälised asjaolud ka unustada, on tegemist sugestiivsete teostega, mis lugeja esimesest hetkest oma lummusesse haaravad.»