Endine suusakoondise peatreener: siin on üks lüli puudu
/nginx/o/2019/01/28/11748293t1h6bb3.jpg)
12. märts 2019, 22:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algo Kärp ja Karel Tammjärv tunnistasid, et võtsid dopingu vastu, sest seda pakkus Mati Alaver.
Suusaturistide hõigete ja kaasaelamiste saatel istus Eesti suusalootus Karel Tammjärv närviliselt hotellitoas, süstlanõel veenis ja süstlas tema enda veri, mille dopingutohtriks ristitud Saksa arst Mark Schmidt temalt suvel oli võtnud. Et keegi midagi kahtlustama ei hakkaks, oli kotile kirjutatud hoopis teine nimi. Kanüül käes, tuli istuda ligemale 40 minutit ja sisse lasta kaks kotitäit verd. Oli hea, kui selleks sai kasutada eraldi hotellituba, kuid vahel tuli seda teha ka auto tagaistmel. Autosse olid mahutatud suured külmakastid teistegi sportlaste verekottidega. Kellele need kuuluda võisid, kui palju neid oli ning kui suure skeemiga sportlased end tegelikult sidunud olid, sellest polnud neil õrna aimugi.
Kõik see lõppes selsamal päeval, mil Karel Tammjärv oli endale vere sisse lasknud ning valmistus maailmameistrivõistluste 15 kilomeetri distantsiks. 27. veebruar lõi suusasõprade südamesse valusa haava. Kokku varises paljude Eesti suusatajate, treenerite, määrdemeeste ja nende pereliikmete ning suusafännide elu. Eesti sportlasi on dopingu tarvitamises varemgi kahtlustatud, nüüd aga polnud enam tegemist pelgalt kahtluste, vaid karmi tõega. Näiliselt on selle taga kolme suusataja rumal tegu, kuid tegelikult paljastub palju tõsisem ja hirmsam reaalsus.
Veredopingu tarvitamise üles tunnistanud Algo Kärp ja Karel Tammjärv väitsid «Radari» erisaate jaoks antud intervjuus, et ei mäleta midagi sellest saatuslikust päevast, mil Mati Alaver nende juurde tuli ja dopinguarsti Mark Schmidti kontakti andis. Ei kohta, jutuajamist, sellele järgnevat ega ka seda, millal täpsemalt teada saadi, et treeningpartnerid ja head sõbrad Tammjärv ja Kärp mõlemad pakkumise vastu olid võtnud. Tammjärv nentis, et ehk nad lihtsalt ei taha mäletada, sest see seik polnud kuigi kangelaslik.
Alaveri isik mängis otsustavat rolli
Nii Tammjärv kui ka Kärp ütlesid, et ei oleks dopingu tarvitamist tunnistanud, kui Austrias poleks nii selgelt vahele jäädud. Veelgi enam. Isegi kui nad oleksid Alaverile ei öelnud, poleks nad kuhugi teatanud, et treener sportlastele selliseid kontakte jagab. Kui suurt rolli mängis siin aga see, et kontakti andis just Mati Alaver? Küsimuse peale, kas nad oleksid valinud selle tee, kui pakkumise teinuks keegi teine, raputasid mõlemad pead. «Kindlasti mitte,» kõlas kui ühest suust.
Kaht meest hakkas ühendama saladus, millest ei julgetud rääkida ei telefonis ega internetis, vaid ainult näost näkku. Koos hakati välja mõtlema valesid, miks tuleb suusalaagrist lahkuda teistest päev varem ja eraldi autoga või elada võistlustel teistest täiesti eraldi.
Paradoksaalsel kombel kujunes dopingu kasutamisest nõiaring. Justkui häid tulemusi tooma pidanud dopingu nullis suur närveerimine.
«Neid suuremaid või väiksemaid valesid välja mõeldes ma mõtlesin sellele, et see ei tundu usutav. Nende teadmiste valguses, mis mul nüüd on, tundub see väga kahtlane,» rääkis Tammjärv. Valetamise ja vereandmisega ta enda sõnul küll harjus, kuid see ei olnud kaugeltki sama lihtne nagu hommikusöögi söömine. «Nendel võistlustel, kus ma seda (veredopingut – toim) kasutasin, olin rohkem stressis,» tõdes Tammjärv, lisades, et paradoksaalsel kombel kujunes sellest nõiaring. Justkui häid tulemusi tooma pidanud dopingu nullis suur närveerimine. «Pärast seda, kui olin vere välja lasknud (pärast võistlusi – toim), oli tunne, et ma ei helenda enam, mul ei ole ühtegi märki küljes. Ma saan jälle see nädal-kaks kuni järgmise võistluseni rahulikult elada ja treenida,» rääkis Tammjärv.
Kuid siis hakkas kõik jälle otsast peale. «Kuidas me kokku saame, kuidas klapitada nii, et keegi midagi ei kahtlustaks,» meenutas Tammjärv. Ta tõdes, et peavalu valmistas ka eraldi toa leidmine ning võimalus üksi jääda.
«Mina ei harjunud sellega kunagi,» lisas Algo Kärp ja sõnas, et seetõttu hakkaski ta mängust vaikselt välja astuma. Veri oli küll antud, aga tagasi sisse ta seda rohkem panna ei lasknud.
Saarepuu: nüüd näen kahtlasti hetki küll
Kuidas aga on võimalik, et keegi dopingutarvitajate hädavalesid läbi ei näinud? Meeste treeneri Anti Saarepuu sõnul on tagantjärele kahtlasi hetki täiesti võimalik leida, kuid toona ei oleks ta mitte iial arvata osanud, et keegi koondisest dopinguga tegeleb. Kuna Saarepuu sõnul polnud hoolealuste dopingu tarvitamine mitte kuidagi tema teadvusesse jõudnud, siis ei pidanud ta ka vajalikuks sportlastega sel teemal vestlema hakata.
Näiteks näeb Anti Saarepuu praegu täiesti teises valguses möödunud aasta kevadel hooajaks ette valmistavast mägilaagrist lahkumist. Nimelt tulid Karel Tammjärv ja Algo Kärp sealt ära varem, teistest eraldi. Toona küsimusi ei küsitud. Kõik tundus täiesti normaalne. «Ma isegi täpselt ei teadnud, kuidas see veredoping toimub. Mida väiksem on see ring, seda väiksem on tõenäosus, et see tuleb välja. Kui sa tegeled selle asjaga, siis seda ringi hoitakse väga-väga väiksena,» põhjendas Saarepuu, miks polnud temal asjast halli aimugi.
Sportlane ei saa ju enda kallal toimetada, panna paika kohtumisi, koostada treeninguplaane ja teha kõike muud.
Väite, et Kärp ja Tammjärv asjaga täiesti omapäi tegelesid, seab aga kahtluse alla Eesti suusakoondist aastatel 2016–2018 peatreenerina juhtinud endine tippsuusataja Jaanus Teppan. «Nagu mingi lüli oleks puudu,» nentis Teppan. Ta lisas, et sportlane ei saa ju enda kallal toimetada, panna paika kohtumisi, koostada treeninguplaane ja teha kõike muud. Kas sportlane saaks selle kõigega ise hakkama? «Ma usun, et ei saa,» nentis Teppan.
Tammjärv tunnistas, et ülestunnistus oli ka vabanemine. Seda rääkisid veel Seefeldis olles talle ka tiimikaaslased. «Nad ütlesid, et ma muutusin paari viimase aastaga palju närvilisemaks, nähvasin ja olin aeg-ajalt ebameeldiv inimene,» sõnas Tammjärv ja lisas, et need olidki need korrad, kui tal oli tarvis üksi olla, et dopingut kasutada.
Kas veredoping oli ainus, mida saksa arst Mark Schmidt poistele pakkus? «Võib-olla jutuks tuli, aga ta müüs ikkagi oma teenust ja kiitis seda,» sõnas Tammjärv ja lisas, et tagantjärele vaadates oli Schmidt väga hea müügimees. «Ta ei rääkinud kunagi, palju tal kliente on. Pigem üritas jätta mulje, et väga laia äri ta ei aja. Nüüd ma saan aru, et ta korjas igalt poolt ikka päris korraliku hunniku.»
Norra ajakirjanik: targad ei jää kunagi vahele
Norras dopinguteemat laiemalt uurinud ja kajastanud ajakirjanik Andreas Selliaas nentis, et eestlased jäid dopingumängus alla suurtele koondistele puuduliku info ja väikese eelarve tõttu. «Kui sa ei ole suusatamises väga hea, siis võid kasutada dopingut otseteena tippu. Kuna eelarve on väike, on ka inimesi vähem ja tihti puuduvad neil info ja teadmised,» sõnas ta. Selliaas peab siin silmas infot dopingukontrollide tegevuse, uurimiste seisu ja ka sportlase konkreetsete verenäitude kohta, mis kõik aitaks vahelejäämise riski minimeerida. «Kui sa oled tark, siis sa ei jää kunagi vahele, sest sul on piisavalt infot.»
Samas leiab Selliaas, et sportlasi ei peaks kohtlema kui rahvavaenlasi, vaid põhirõhk peaks olema mujal. «Me näeme sportlasi, sest nad võistlevad. Peamine sihtrühm peaksid olema treenerid, föderatsioonid, kes ei ole teinud piisavalt, et dopingut välja juurida.»