Kas ministril on armuke? Kas ametnik on gei? «Pealtnägija» uuris, mida kapo taustakontrollis tippametnikelt küsib

Kaitsepolitsei aastaraamatu esitlus.

FOTO: Tairo Lutter

Kas ministril on armuke? Kas kantsler käib kasiinos? Milline on tippametniku seksuaalne sättumus? Seekordne ETV saade «Pealtnägija» uuris, miks ja kuidas valgustab kaitsepolitsei läbi ametnike eraelulisi saladusi.

Praegu käib uue valitsuse kokkupanek ning see tähendab ilmselt mitmeid uusi vangerdusi ametnike tipus. Varem või hiljem tähendab see küsimust, kas võimaldada uutele tippametnikele ligipääsu riigisaladustele. Sellega seotud taustakontroll on ühelt poolt rutiinne, aga teisalt ümbritseb seda arusaadavalt palju salapära.

Ühelt poolt kontrollib kapo inimese usaldusväärsust, aga teiselt poolt välistatakse, et nad võiksid sattuda mõne vaenuliku jõu šantaaži ohvriks. Olgu see tudengipõlves proovitud kanep või abieluvälised suhted. Sisuliselt kõik, kes on meie riigis vähegi keegi, kuni peaministri ja presidendini, pidid kapos pihil käima.

Endine valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raag tunnistas, et kaitsepolitseist vestluselt tagasitulek polnud meeldiv kogemus. «Sa olid sunnitud mõtlema kõikidele oma elu vigadele ja sa olid sunnitud neile ka mingisugused sisemised hinnangud andma,» rääkis Raag.

Protseduuri ametlik nimetus on riigisaladuse julgeolekukontroll. Eestis on nelja tasemega riigisaladusi: piiratud, konfidentsiaalne, salajane ja täiesti salajane, millele ligipääs sõltub ametikohast ja vajadusest. Luba antakse korraga 5 või 7 aastaks, misjärel inimest kontrollitakse uuesti.

Praeguse riigihalduse ministri Janek Mäggi sõnul tekitab kapo protseduur ärevust, sest isegi kui sa oled enda arvates kogu aeg elanud korralikku elu, võib vabalt juhtuda, et muretsed päris tõsiselt.

On nii, et näiteks valitsusjuhi töösse kuulub ka kaitsepolitsei poolne informeerimine pooleli olevatest uurimistest. Poliitik ei tohi neid välja lobiseda mitte mingil juhul, ükskõik kui suur kiusatus ka poleks. «Kõige klassikalisem näide on oma abikaasa. Ei saa võtta tundlikku infot töölt koju kaasa, kuigi sa võid oma abikaasat sajaprotsendiliselt usaldada,» rääkis ekspeaminister Taavi Rõivas.

Lohakas ümberkäimine riigisaladusega on ministreid hukutanud. 2004. aastal viis tollane kaitseminister Margus Hanson koju tööportfelli koos tähtsate paberitega, mis sealt segastel asjaoludel ära varastati. Hanson jäi süüdi lohakuses ja astus ametist tagasi.

Mõni kuu hiljem avastas kapo, et välisministeeriumist on kaotsi läinud 91 riigisaladuse pitsatiga paberit. Sedapuhku võttis vastutuse välisminister Kristiina Ojuland.

Karistatute seas on ka kapo enda töötajaid.

Kapo julgeolekukontrolli läbib nii Eesti Panga juht, ministeeriumi nõunik kui ka koristaja, kes kapos tolmu pühib.

Endine kantsler Merike Saks rääkis «Pealtnägijale», et riigisaladuse taotlejal tuleb kapos täita väga põhjalik ankeet. «Põhimõtteliselt sa annad täieliku nõusoleku oma elus sobramiseks.»

Kapo uurib riigisaladuse taotleja tausta mitu kuud ning protsess hõlmab nii inimese kõnelogisid, pangaandmeid, väljavõtet karistusregistrist, välisreise ja tutvusringkonda ka kaugesse minevikku. Siis järgneb vestlus kapos.

Kapo büroojuht Karel Virks ütles, et küsimused sõltuvad sellest, kui keerulist või kirevat elu inimene on elanud. «Oma vastaste töömeetodeid me teame, kuidas nad inimesi kompromiteerivad ja sunnivad ebaseaduslikule koostööle. Selles mõttes on väga oluline rääkida eraelulistest seikadest,» ütles Virks.

«Mis on vaimselt keeruline, on see, et sult nõutakse, et sa räägiksid asju, mida sa tavaliselt räägid vaid neile, keda sa väga-väga usaldad. Ja sinu vastas istub inimene, keda sa üldjuhul näed esimest korda elus,» rääkis oma kogemusest Ilmar Raag.

Merike Saksa sõnul on kapo ametnik võtnud vestlusel ette mõne kõneregistrist valitud kõne ja küsinud, miks ta ühe või teise inimesega suhtleb. Samuti tuntakse huvi sularaha väljavõtmiste kohta.

Saks on korduvalt läbinud kapos vestlusvooru, mis kestab vähemalt kolm tundi, aga mõnikord vaheaegadega päevi ja mis läheb osalenute sõnul kohati üsna emotsionaalseks. «Nad küsivad konkreetselt ära ka selle, kas on olnud abieluväliseid seksuaalsuhteid,» meenutas Saks.

«Küsiti kõrvalsuhete kohta, küsiti seksuaalsete sättumuste kohta – kõik see, millest ma ei tahaks tavaliselt rääkida,» märkis Raag.

Tagasi üles