Juhtkiri: ärge mängige «natsi»-sõnaga! (69)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäevahommikuses Tallinnas ärkas kõigile ootamatult ellu nõukogudeaegne anekdoot «Pekske juute ja jalgrattureid!» – «Aga jalgrattureid, mille eest?», kui trammis jänest sõitnud ning mupole vahele jäänud noor inimene otsustas sündmuspaigast möödunud, oma kodunt sünagoogi poole jalutanud rabile rassistlikke rumalusi karjuda. Kas ta tegi seda alkoholi mõju all, nooruse rumalusest või teravast intellektipuudusest, pole veel selge ning see polegi tähtis. Kõik, kes tunnevad lähemalt rabi Shmuel Koti, teavad, et tegemist on toreda inimesega, kes on valmis lahkelt vastu võtma ja kostitama ükskõik millise rahvuse või usutunnistuse esindajat. Seetõttu on kahju, et selline suurepärane inimene pidi kannatama kellegi teise matslikkuse, rumaluse ning ebastabiilse närvisüsteemi pärast.
Õnneks asi juutide ja jalgratturite peksmiseni ei läinud, kuid teatud inimesed üritasid seda inetut intsidenti oma agenda propageerimise huvides ära kasutada. Kunagine nõukogude propaganda valdas suurepäraselt neurolingvistilise programmeerimise meetodeid ning just seetõttu võttis oma relvastusse sõna «fašist», et sellega sildistada oma vastaseid, kes fašistid polnud, kuid keda erinevatel poliitilistel eesmärkidel oli tarvis diskrediteerida ja viia nad väljapoole inimseadusi ning võtta neilt üldse inimese nimetus. Selle sildi võisid omal ajal külge saada kõik, kes polnud nõus nõukogude režiimi ja ideoloogiaga, alates lääne sotsiaaldemokraatidest ning Tito Jugoslaaviast kuni Kesk- ja Ida-Euroopa rahvasteni, kellel polnud midagi ühist fašismi ega natsionaalsotsialismiga.
Võidelge ideedega, mis teile meelepärased pole, aga jätke inimesed rahule! Ärge neid puutuge!
Kurb, et nõukogulik propaganda ja neurolingvistiline programmeerimine pole 21. sajandil kuhugi kadunud. Midagi head Nõukogude Liidust ei tulnud. Seepärast ei maksa üle võtta ka selle propaganda šabloone.
Selge, et inimestel on erinevad vaated. Mõnel on võimalused nende vaadete teenistusse rakendada ka kapitali ning suuri ressursse. Nii on sündinud näiteks vandenõuteooria kõikvõimsast George Sorosist, kes oma rahaga aitab eri maades pukki talle meelepäraste ideede kandjaid. Sorosi õigus on talle meelepäraseid vaateid edendada, kuid selge, et ka rahasumma (eriti need, mis on Sorosi käsutada) pole võimeline muutma olukorda näiteks Ungaris ega veelgi vähem Ameerika Ühendriikides.
Sellest tulenevalt soovitus kõigile «natsidega» ja «soroslastega» võitlejatele: võidelge ideedega, mis teile meelepärased pole, aga jätke inimesed rahule! Ärge neid puutuge! Kõige vähem on tarvis kasutada ajaloo prügimäel vedelevate režiimide ja ideoloogiate loodud meetodeid ja vahendeid. Lõppude lõpuks oleme kõik üks Eesti rahvas ning pole tähtis, milliseid erakondi või poliitikuid keegi valis.