/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
Kui Enn Sellik jooksis 21aastaselt enne Montreali olümpiamänge maailma tippklassi tähistava aja 5000 meetri jooksus, arutatud Kohtla-Järve rajooni täitevkomitees, et kui Iisaku poiss olümpial ka kõvasti paneb, siis kingitakse talle värvitelekas. Pärast leiti, et 11. koht olümpial pole telekat väärt.
See telekalugu pärineb hiljuti ilmunud raamatust "Jooksja. Enn Selliku lugu", mille on kirja pannud tema klassivend Iisakust Allan Aan ja tuntud spordiajakirjanik Tiit Karuks, kelle hääle vahendusel jõudsid Selliku elu tähtsamad jooksud otseülekannetes Eesti raadiokuulajateni.
"Enn ei tahtnud elulooraamatut. Pigem tahtis, et nooremad spordimehed ja treenerid õpiksid midagi tema kogemusest," rääkis Allan Aan, kelle kirjutatud on raamatu esimene pool, mis hõlmab aega kuni 1974. aastani, mil ta maailma kangete konkurentsis hakkas ilma tegema.
Raamatu esimeses pooles saab lugeja Enn Selliku kaudu ajastutruu ülevaate eelmise sajandi 60ndate ja 70ndate aastate esimese poole elust Iisaku kandis ning sealse kooli tegemistest.
Peale Selliku on juttu ka teistest Iisaku kandi spordipoistest, kelle puhul toob Allan Aan välja ühise mustri. Et nad elasid koolist kaugel, tuli neil varasest east peale palju jalgsi käia ja joosta. Nii laoti organismile sporditegemiseks tugev vajalik põhi. Edasisi samme toetas juba kooli ja klassi tugev spordivaim. Kõik lapsed olid aktiivsed. "Meie jaoks olid treeningud puhas lõbu ja rõõm," tunnistab Enn Sellik ise raamatus.
Et see lust ja rõõm õnnestus vormida ka maailmatasemel tulemustesse, oli eriline osa kehalise kasvatuse õpetajate kõrval treeneritel Kuno Maioril ja eriti Manfred Tõnissonil, kellega Sellikul tekkis eriliselt hea klapp, mis kestis tema jooksjakarjääri lõpuni.
Enn Sellik meenutab raamatus veredopingu kasutamist Nõukogude Liidu koondises nõnda: "See algas riiklikul tasemel. Paljud asjad tehti käsu korras, mõnel juhul anti mõista, kas teed või ei tee. Meie jooksjate punt korjati kokku ja kõik liidu koondise jooksjad, kellel oli vähegi šansse midagi ära teha, kutsuti Moskvas verekeskusesse. Teatud kindlatel päevadel olime seal, iga mees eraldi. Igaühelt võeti 800 grammi verd. Protseduur pidi olema järgmine: veri puhastatakse, fragmenteeritakse ja vahetult enne otsustavat võistlust antakse punased verelibled tagasi. Sellega tõstetakse hemoglobiini tase kõrgele. 1980. aastal ei kuulunud see ametlikult dopingu alla. Oma verd võis kasutada, dopingu kirja läks see protseduur hiljem. Aga juba siis ütles Tjurin: see on viimane aasta, kui seda manipulatsiooni tehakse ainult sportlase oma verega."
Samas raamatus leiab Sellik, et just see verega mängimine oli üks põhjusi, mis rikkus liidu koondise pikamaajooksjate esinemise Moskva olümpiamängudel.
Nagu mitmetesse teistessegi spordiraamatutesse, on ka Selliku omasse pikitud väljavõtteid tema treeningupäevikutest, millest peegeldub noore jooksumehe kiire areng. Raamatus ei ole üksikasjalikke kirjeldusi rängast ja katsumusterohkest ning meelekaotuse piiril rassimisest. Sellik lihtsalt täheldab justkui muuseas, kuidas ta ühe võidu teise järel nopib ja aina kangematele jõuproovidele pääseb.
"Talle ei tundunud jooksmine meeletult ränga tööna, ilmselt oli jumal talle väga palju kaasa andnud pikamaajooksuks vajalikku andekust. Ta võttis seda kui väga loomulikku tegevust," räägib Tiit Karuks.
Tema sõnul ei ole Enn Sellik väga aktiivne suhtleja, aga kui räägib, siis väga hästi ja kujundlikult. "Ei saa öelda, et ta oleks suu peale kukkunud," tunnistab Karuks, kes nimetab Sellikut üheks huvitavamaks isiksuseks, kellega ta on oma poole sajandi pikkuse ajakirjanikukarjääri jooksul kokku puutunud. "Ennu kuulamine ja selle raamatu kirjapanemine oli minule väga huvitav periood."
Kuigi Sellikust on jäänud viksi paipoisi kuvand, on ta raamatus nõukogudeaegse spordisüsteemi ja selle funktsionääride suhtes halastamatu. Nende lolluse ja põikpäisuse tõttu läksid tal tuksi nii mõnedki tähtsad võistlused.
Muu hulgas on raamatus seik, kus ta kirjeldab, kuidas üks Tjurini-nimeline tegelinski võttis spordifirmast Asics välja tema ja ta koondisekaaslase Antipovi uue varustuse ega andnud seda neile üle. Kui Tjurin hiljem Tallinna saabus, sõitis Sellik spetsiaalselt Tartust kohale, läks Tjurini juurde ja tulistas otse näkku: "Kuule, mees, sa võtsid minu ja Antipovi varustuse ära ning parseldasid maha!" Ta oli vait ja siis ma saatsin ta p... Kujutad sa ette, kus olid pätid."
Sellik ei salga raamatus, et liidu koondises polnud pääsu ka vereülekannetest. Ta kirjeldab sisuliselt sama skeemi, millega nüüd Seefeldi maailmameistrivõistlustel võeti vahele Eesti, Austria ja Kasahstani suusatajad ning millest lahvatas suur dopinguskandaal. Põhimõtteliselt sama skeem: veri välja ja enne võistlust sisse tagasi. Aga erinevus oli selles, et 1979. aastal polnud veredoping keelatud.
Küll aga kinnitab Sellik, et steroide ta ei kasutanud ja sama joont hoidsid ka tema põhilised konkurendid pikamaajooksudes. Küll aga oli mitmete muude kergejõustikualade sportlaste seas see vägagi levinud. Sellik meenutab üht koondise koosolekut pärast Montreali olümpiat järgnenud maavõistluse eel USAga. Koondise peaarst tõusis püsti ja küsis: "Tüdrukud, kellele on süsti vaja, tulge minuga kaasa." Peaaegu kõik läksid kaasa ja paugutasid järgmisel päeval hirmsaid tulemusi.
Raamatu sissejuhatuseks on peatükk samalt võistluselt, mis toimus USAs Marylandi ülikooli staadionil. Kui Sellik oli varustaadionil soojenduse ära teinud ja sisenes peaareenile, vaatas talle vastu üle poolesaja sinimustvalge lipu. Samas lähedal Baltimore'is olid just lõppenud ESTO päevad ja paljud väliseestlased sõitsid Sellikule kaasa elama.
"See oli 21aastasele Eesti poisile tohutu üllatus. Kui ta mulle sellest jutustas, siis oli näha, et ta on sellest veel 40 aastat hiljemgi liigutatud," meenutas Tiit Karuks, kelle sõnul sai lõpuks raamat täpselt selline, nagu Enn Sellik seda ise soovis.
"Kaotusi tuli, aga lõppkokkuvõttes ongi nii, et kaotusi koguneb alati rohkem kui võite. Ja lõpuks saad aru, et maailm ongi niimoodi seatud: tipp on nii terav, et selle vallutavad väga vähesed. Aga mul õnnestus maailma absoluutseid tippe ikka mõne korra ka võita," võtab Sellik oma sportlaseaastad kokku.
Kohtla-Järve rajooni täitevkomiteed enam pole, aga mõnes mõttes õigusjärglasena võiks Ida-Virumaa omavalitsuste liit Sellikule ühe moodsa teleka 43 aastat hiljem tema Tartu koju vana võla katteks ikkagi toimetada. Seda enam, et tema poolt tollal joostud Eesti rekordile 5000 meetri jooksus 13.17,2 pole siiani keegi eestlastest ligilähedalegi saanud.