Video: Elizabeth II ämm, printsess Alice oli skisofreenikust nunn, kes vedas natse ninapidi

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Printsess Alice 1960. aastatel nunnarüüs
Printsess Alice 1960. aastatel nunnarüüs Foto: Rights Managed / Mary Evans Picture Library/CHARL/Scanpix

Briti kuninganna Elizabeth II ämm, prints Philipi ema, printsess Alice elas ebatavalise ja pika elu ning hoolimata skisofreeniadiagnoosist andis ta oma panuse natsidega võitlemisse.

Kui Elizabeth II 2. juunil 1953. aastal Westminister Abbeys kuningannaks krooniti, siis oli seal uhkeid rõivaid kandnud aadlike seas ka üks vana nunnarüüs naine, kes oli ta ämm, kirjutab iltasanomat.fi.

Elizabeth II 2. juunil 1953 kuningannaks kroonituna
Elizabeth II 2. juunil 1953 kuningannaks kroonituna Foto: / AP/Scanpix

Printsess Alice’i elu oli ebatavaline, ta oli kurt, kuid kuulis hääli, mille tõttu ta suleti psühhoneuroloogiahaiglasse. Ta viiest lapsest üks hukkus traagiliselt ja see juhtum mõjutas ta vaimset tervist.

Elizabeth II ämm, Battenbergi printsess Alice sündis 25. veebruaril 1885 Windsori lossis oma vanavanaema, kuninganna Victoria elukohas.

Alice’i isa oli saksa-briti prints Louis ja ema oli kuninganna Victoria tütretütar, kes samuti kandis nime Victoria.

Kui printsess Alice oli kaheksa-aastane panid arstid diagnoosi, et ta on kurt. Sellest hoolimata õppis ta lugema inimeste suuliigutustest, mida nad ütlesid.

17-aastasena osales Alice 1902 oma sugulase Edward VII kroonimisel, kus ta kohtus Kreeka ja Taani printsi Andrew'ga (kreeka nimi Andreas). Noored armusid ja abiellusid 1903 Saksmaal Darmstadtis.

Kreeka prints Andrew (kreekapäraselt Andreas) (1882 - 1944) ja Saksa Battenbergi printsess Alice (1885 - 1969)
Kreeka prints Andrew (kreekapäraselt Andreas) (1882 - 1944) ja Saksa Battenbergi printsess Alice (1885 - 1969) Foto: Rights Managed / Illustrated London News Ltd/Mar/Scanpix

Paar sai viis last, kellest kõige noorem, prints Philip sündis 1921. aastal.

Pärast Philipi sündi pidi pere Kreekast lahkuma ja nad läksid Prantsusmaale, et elada seal sugulaste ja tuttavate juures. Sel perioodil hakkas printsess Alice kuulma hääli ja nägema nägemusi ning suhtlema vaimudega.  

1930. aastal diagnoosisid arstid tal paranoidse skisofreenia ja ta viidi vastu tema tahet Saksamaale kinnisesse psühhoneuroloogiahaiglasse ravile.

Printsess Alice’it ravinud psühhiaatrid konsulteerisid ka kuulsa Sigmund Freudiga, kelle arvates oli printsess hüperseksuaalne ja seksuaalselt rahuldamatu ning see tekitas vaimseid probleeme.

Arstid ravisid teda röntgenkiirtega, suunates kiired ta munasarjadele. Alice pidas seda piinamiseks ja üritas mitmel korral haiglast põgeneda.

Printsess Alice’i abikaasal, prints Andrew'l oli mitmeid armukesi ja naise haiguse ajal läks ta Prantsuse Rivierasse.

Alice'i ja Andrew' kõige noorem laps, prints Philip saadeti Suurbritanniasse Mountbatteni suguvõsa juurde elama, kuna vanemad ei saanud tema eest hoolt kanda.

Prints Philip 1927. aastal kui ta oli kuueaastane
Prints Philip 1927. aastal kui ta oli kuueaastane Foto: Rights Managed / Illustrated London News Ltd/Mar/Scanpix

Alice’i ja Andrew' tütred abiellusid saksa aadlikega, kes kuulusid natsiparteisse. Teise maailmasõja ajal ja hiljem tekitas see Briti kuninglikule perele probleeme.

Pärast psühhoneuroloogiahaiglast välja pääsemist ei soovinud Alice enam oma mehega suhelda ega temaga koos elada. Ta elas mõnda aega Saksamaal ja siis läks Kreekasse.

Alice ja Andrew kohtusid taas 1937. aastal, mil maeti nende 26-aastast tütart Cecile’i, kes hukkus lennuõnnetuses koos oma mehe ja lastega. Matusel oli kohal ka Saksamaa lennuväe Luftwaffe juht ja Ida-Preisimaa peaminister Hermann Göring.

Printsess Cecile (1911-1937) oma pulmapäeval 1931
Printsess Cecile (1911-1937) oma pulmapäeval 1931 Foto: Rights Managed / Mary Evans Picture Library/CHARL/Scanpix

Alice tahtis, et ta 16-aastane poeg Philip oleks tulnud tema juurde Ateenasse elama, kuid onud saatsid ta Briti mereväkke.

1941. aastal ründas Saksamaa Kreekat ja printsess Alice jäi Ateenasse lõksu. Briti kuninglik pere saatis talle toidupakke, kuid ta jagas enamiku neist lastega peredele.

Ta sai aru, et juute aetakse taga ja ta peitis juute oma elukohas, mis ei olnud saksa salapolitsei Gestapo majast just kaugel.

Gestapo kahtlustas teda juutide varjamises ja tahtis teda üle kuulata, kuid naine tegi neile selgeks, et ta on kurt ja ta ei kuule, mida nad talle ütlevad. Natsid ei tülitanud teda enam ja ta sai aidata veel sadu juute. 

Alice ei kartnud lahinguid ega tulevahetust, vaid läks ka siis hädasolijatele appi, viies neile süüa. Ta sõbrad ütlesid, et ta võib juhusliku kuuli tõttu elu kaotada, kuid see ei pannud siniverelist naist oma tegevust muutma.

«Öeldakse, et surmakuul saabub väga vaikselt. Olen kurt ja ma niikuinii ei kuule, kui mind tulistatakse. Miks siis karta?» selgitas printsess.

Pärast sõda andis printsess Alice oma kõige kallima tiaara teemandid pojale, prints Philipile, kes lasi neist teha oma kihlatule, printsess Elizabethile kihlasõrmuse.

Ülejäänud vääriskivid ta müüs, rajades saadud raha abil 1949. aastal Ateenasse kloostri ja lastekodu. Ta asus sinna kloostrisse elama ja temast sai kreeka õigesusu nunn.

Kui printsess Elizabeth 1953. aastal kuningannaks krooniti, oli ta sündmusel nunnarüüs.

Printsess Alice 1960. aastatel nunnarüüs
Printsess Alice 1960. aastatel nunnarüüs Foto: Rights Managed / Mary Evans Picture Library/CHARL/Scanpix

1967. aastal tekkisid printsess Alice’il terviseprobleemid ja prints Philip palus oma emal Suurbritanniasse kolida, et ta saaks tema eest hoolt kanda.

Oma elu viimased kaks aastat elas Alice Londonis Buckinghami palees, kus oli tal oma arst, medõde ja teenijad.  

Prints Philipi elulooraamatu kirjutaja Gyle Brandrethi sõnul oli nunnast printsess Alice kirglik suitsetaja.

«Kõik Buckinghami palees elavad ja töötavad inimesed teadsid, kus printsess Alice oli. Ta asukoha paljastas sigaretilõhn. See oli ebatavaline vaatepilt, kui saabus nunnarüüs Alice, kellel oli käes Woodbine’i sigarett,» kirjeldas Brandreth.

Mõni aeg enne oma surma, 84-aastasena kirjutas Alice oma pojale Philipile kirja: «Mu kallis poeg Philip, ole tugev ja pea meeles, et olen alati sinuga. Leiad mind alati, kui mind vajad. Sind armastav vana ema».

5. detsembril 1969 surnud printsess Alice maeti ta soovi kohaselt Jeruusalemma. Ta ei rääkinud mitte kunagi sellest, kuidas ta Teise maailmasõja ajal hädasolnuid abistas ja juute natside käest päästis. Pere sai ta tegudest teada alles pärast ta surma.

1994. aastal sai ta holokausti mäluorganisatsioonilt mälestusmedali.

«Arvan, et ta ei pidanud teiste abistamist mingiks kangelasteoks ega erakordseks julguseks. Tema arvates oli õige hädasolijaid abistada ja nii ta tegi,» sõnas selle erakordse naise poeg, prints Philip ema eest mälestusmedalit vastu võttes.

Printsess Alice oma nelja vanema lapsega (vasakult): printsess Margarita (1905-1981), beebi on printsess Sophie (1914-2001), taga seisab printsess Theodora (1906-1969) ja printsess Cecilie (1911-1937). 1921. aastal sündis prints Philip
Printsess Alice oma nelja vanema lapsega (vasakult): printsess Margarita (1905-1981), beebi on printsess Sophie (1914-2001), taga seisab printsess Theodora (1906-1969) ja printsess Cecilie (1911-1937). 1921. aastal sündis prints Philip Foto: Rights Managed / Mary Evans Picture Library/CHARL/Scanpix
Printsess Alice 1927
Printsess Alice 1927 Foto: Rights Managed / Illustrated London News Ltd/Mar/Scanpix
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles