Made Laanpere: ligipääs abordile aitab vältida tervisekahjusid

Naistearst Made Laanpere pakub, et abordialane debatt ei lõpe tõenäoliselt kunagi päris ära. Foto: Kristjan Teedema

Päevapoliitilistel põhjustel on abordi teema taas päevakorda tõusnud. Naistearst, õppejõud ja Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere selgitab probleeme ja dilemmasid, mille ümber aborditeemaline debatt keerleb.

Mida arvate naistearstina seoses abordiga aeg-ajalt esile tõusvatest eetilistest küsimustest?

Esiteks, ma ei ole näinud oma elus mitte ühtegi naist, kes rõõmustaks selle üle, et on soovimatult rasestunud. See tähendab, et soovimatu rasedus ja sellest hoidumine on see, millega me arstidena tegeleme, mitte abort.

Abort on üks lahendus. Teine lahendus on sünnitada. On ka kolmas lahendus, laps lapsendamiseks anda, kui rääkida teoreetiliselt. Ajaloost on teada ka neljas: heita end ojja.

Soovimatu rasedus põhjustab inimesele kindlasti kurbust. Seetõttu võitlemegi soovimatute raseduste vastu.

Eetilisest debatist ei saa me ka kunagi üle – ei ole häid ega halbu lahendusi. Peame alati kaalukausile seadma ühelt poolt inimese enesemääramisõiguse, õiguse oma keha üle otsustada ja teisalt loote eluõiguse. Leidub palju argumente, mis teevad selle eetilise debati lahendamatuks, kuid teisest küljest on seal väga palju argumente, mis räägivad enesemääramisõiguse kasuks.

Eetiline debatt jääb, kuid demokraatlikud riigid on enamasti teinud otsuse naise enesemääramisõiguse kasuks, kuna see toob endaga kaasa ka kõige vähem tervisekahjusid.

Mida arvate ettepanekust lõpetada abortide riiklik rahastus?

Esiteks jääks see tasu naiste kanda. Sageli võib mees sellises olukorras öelda, et tema ei tea sellest rasedusest midagi. See diskrimineerib naisi.

Teine asi on haavatavad rühmad, kellel puudub finantsiline võimekus. Selline samm tekitab ebavõrdsust. Näiteks kodus hüljatud noored, kes otsivad lähedust ja soojust seksuaalsuhetest, aga on tegelikult ise alles lapsed. Varem või hiljem jäävad nad rasedaks ja raha ei ole neil kusagilt võtta.

Kui minu juurde tuleb 16-aastane tüdruk ja ütleb, et tal ei ole absoluutselt raha abordi tegemiseks, sealjuures loomulikult ka mitte lapse kasvatamiseks, siis mis ta tegema peab?

Lisaks ka kõik (pere)vägivalla all kannatajate probleemid.

Abort on tervishoiuteenus ja peab olema kõigile kättesaadav. Abort on haigekassa hinnakirjas praktiliselt ainuke tervishoiuteenustest, kus on rahaline omaosalus. Kirurgilise abordi hind on 41 eurot, medikamentoossel abordil 17 eurot.

Millised on arstide enda tunded seoses abordiga? Kas aitaksite selle asemel naisi meelsamini hoopis muud moodi? Kas leidub arste, kes põhimõtteliselt aborte ei tee?

1992. aastal oli meil umbes 25 800 aborti ja 2017. aastal 4000. Kujutage ette, kui suure osa meie tööst võttis see 1992. aastal ja kui väikse osa võtab praegu. Loomulikult ei ole me selles suunas liikunud mitte oma töökoormuse vähendamiseks. Tänapäeval katkestatakse 75 protsenti soovimatutest rasedustest juba medikamentoosselt.

Abordi protseduur ei ole ka iseenesest midagi väga erilist. See ei erine protseduurist, mida tehakse siis, kui rasedus katkeb spontaanselt ja tekib verejooks. Sama protseduuri tuleb teinekord teha ka elu päästmiseks. Teame, et inimene ei ole tulnud aborti tegema «igaks juhuks», vaid see on olnud tema siiras soov. Meie jaoks on see lihtsalt üks abi andev meditsiiniline protseduur teiste hulgas. Igas töös on ka ebameeldivamaid hetki.

Abordiseadus võimaldab arstil ka keelduda. Siis peab leidma patsiendile muidugi sama kiire lahenduse mõne teise arsti näol – patsienti ei saa jätta abita.