MAIRE METSÄÄR: Hammasrataste räsitud

Maire Metsäär Foto: Erakogu

“Ants, Hilja, Arvo, Maie ja mina olime Siberi külla küüditatud koolilapsed,” kirjutab küüditatud saarlane Maire Metsäär. “Kõik me olime lahtise peaga, aga meilt nõudis tollane võim ainult füüsilist tööd. Kõigi tervis jäi Siberisse.”

Antsuke, terane kui naaskel, aina küsis ema Alviinelt elunähtuste kohta. Ta oli üks oma ema neljast lapsest. Näljast piinatud ja väsinud ema vastas pojale oma Sõrve murdes: “Koes sa selle aruga ikka lihäd?!”

Hiljal oli hea mälu, kinofilmist kuuldud laul jäi talle seansi lõpuks meelde. Arvo pea lõikas matemaatikat. Siberis rakendati ta kontoris palgaarvestaja vankri ette. Sovhoosi direktor olla kutsunud Arvot Siberisse tagasi, et selliseid peaga poisse olla Siberile vaja. Poiss jäi siiski Eestisse, kus teenis leiba traktoristina. Nüüd on Arvo surnud.

Maie pääses koju 15-aastasena. Imestasin, et tema oma medõe haridusega tunneb inimese keha talitlust paremini kui mõni pikalt õppinu. Maie rääkis: “Tulin üksinda Siberist, ema ja vanaema ei pääsenud veel. Teadsin, et koolis tuleb nii edasi jõuda, et palukest teenida suudaksin. Oi, oi, oli vahest raske!”

Noorte inimestena saime kodumaale. Andekate küüditatud saarlaste osa oli füüsiline töö.

Raadiost õpitud laul

Minul oli pooleli Olustvere tehnikum. Sain kahekümneviieseks. Tööd olin saanud Riisipere sovhoosi Laitse osakonnas põllu­brigadirina. Olin kuu aega töötanud, kui 1. septembril toodi TPI 17 esmakursuslast põllule šeffideks. Minu töö seisnes nopitud kartulitele kastide leidmises ja traktoristi töö käima panemises. Kartulisaak viidi Tallinna.

Mul oli võimalus esimest korda tööd juhtida. Istusin kartulikastil ja laulsin, olin ju Siberis kasvanud. Ainult kolm aastat olin Eestis olnud, see mind laulust ei võõrutanud. Nautisin oma häält ja veeretasin viisi oma lõbuks, laulsin eesti ja vene keeles. Üks lüheldast kasvu tudengipoiss, Valdis Astov (see ei ole tema päris, vaid minu väljamõeldud nimi) hakkas sageli mu käest igasugu asju küsimas käima. Sageli küsis mõnda asja vene keeles ja imestas, et ma ladusalt vastan. Ütlesin, et suur linn ligidal, seal keelt vaja, sellepärast oskangi.

Laulsin ka vene keeles “Moskva üliõpilaste laulu”: “У московских студентов горячая кровъ...”, mis eesti keelde tõlgituna kõlas nii: “Moskva tudengitel kuum on veri, äraostmatu süda ja valgustatud mõistus. Kui sõbrustada ja armastada, siis juba kirglikumalt ja õrnemalt, kui armastas Romeo Juliat.” Seda õpetati meile, selle Siberi kandi noortele Novosibirski raadio kaudu.

Praegu, 82-aastasena, taipan, et “Moskva üliõpilaste laulust” kogu järgnev seiklus alguse saigi. Märkasin, et Valdis kamandab teisi poisse ja need kuuletuvad talle. Et tema, Moskva ülikooli lõpetanud bioloog, oli juba 1961. aastal TPI õppejõud, seda minusugune brigadirikene ei osanud muidugi oletada.

Teise nädala reedel teatas sov­hoosi osakonna juhataja, et šefid korraldavad laupäeva õhtul Munalaskme mõisa saalis tantsuõhtu ning mina ja teine brigadir peame seal olema – olla meie tööülesanne.

Saalis sumises tantsu ootel 8-klassilise kooli plikakeste punt – mõelda, saab üliõpilastega tantsida! Pingil istusid veel noored traktoristide pered, asutasin end nende kõrvale. Astuski ette kõnemees Valdis, seletas rahvale, et noored tuleb üksteisega julgelt tuttavaks teha. Seepärast paneb ta neidudele rinda lipiku kirjandusest tuttava naistegelase nimega, et mingu näiteks Raja Teele noormeeste seast oma Tootsi otsima. Poistel oli kõigil juba lipik rinnas. 

Itsitades läksid piigad oma poissi otsima ja pillimees alustas valssi.

Saanud teada, et olen alles eriasumiselt naasnu, mõtles noormees ilmselt nii: parem, kui riigivõimu poolt tagakiusatuga tegemist ei tee.

Siis tuli Valdis üle saali meiesuguste täiskasvanute juurde, kinnitas mulle kleidi külge lipiku nimega Dulcinea. Oleks mul taipu tema enda pintsakule kinnitatud lipikut vaadata, oleks see õhtu teistsugune olnud. Kuid ma ei osanud vaadata. Siberis ja Olustveres sellist mängu ei tehtud. Olin õppinud võõras keeles laulma, oskasin valssi ja vene moodi polkat tantsida, aga sellest Dulcineast ja ta peigmehest maailma kirjanduses ma ei teadnud.

Ei teagi Dulcinead?

Pillimees mängis ja laulis. Mu ette ilmus jälle Valdis: “Kas brigadirineiu põlgab minuga tantsida, et ma nii lühike poiss olen?” “Ma ei teadnud, keda otsida,” tunnistasin. “Te siis ei näinud, et mu pintsaku küljes tolkneb Don Quijote nimega paber?” Tunnistasin, et ei tea Dulcineast ega sellest donist midagi. Pole neist lugenud. Valdis arvanud aga, et ma seda maailmakirjanduses olevat paari tean. Et kui nii hästi laulan vene keeles “Moskva üliõpilaste laulu”, pean Don Quijotet ka teadma.

Pidin Valdisele õhtu jooksul üsna palju endast rääkima. Rääkisin Siberist. Ütlesin, et las pillimees mängib vene kamarinskajat, näitan, kui kenasti saab kingataldadega rütmi kõpsutada. Ikkagi üheksa aastat olin kauge rahva seas õppinud. Ei, seda polevat mitte vaja, oli üliõpilase ehmunud mõte. Meid ju vaadati. 

Praegu, vanaeidena, muigan elutargalt: kõrgkooli poiss kirtsutab põlastavalt nina, kui näeb uljast vene maapoissi kamarinskajat vehkimas. Ja veel meenub, et kui olin jutustanud sellest, kuidas mind 1949. a kevadel pikas rongis Siberisse viidi ja oma väljasaadetu staatusest, muutus mu kavaleri hääl tõsiseks ja ilme torkivamaks. Poiss mõistis, tegu võib olla selle aja tuttava sõna esindajaga – rahvavaenlane. Kes teab, mille eest see tüdruk seal Gulagi arhipelaagis kinni võis olla.

Tantsisime küll veel mõne valsi. Valdis teatas, et peab poisid ritta seadma ja marsisammul ööbimiskohta viima. Et ju mina oma maja ise üles leian. Koju minnes mõtlesin: see esmalt nii tore aktiivne noormees muutus pärastpoole umbusklikult uurivaks. Milline ma talle näisin? Tühja temaga!

Järgmisel esmaspäeval tuli sovhoosi keskkontorist käsk – Laitse osakonna kapsaste saak ruttu puhastada – nädala sees viiakse kapsas Tallinna. Terve nädala rahmeldasime kapsa kallal. Oktoobri alguseks olid tööd ühelpool, tudengid läinud, Valdis koos nendega.

Järgneva elu jooksul kuulsin raadiost, et sellenimeline (ikka päris isikunimega) mees on bioloog, töötab mingil uurimislaeval Läänemerel, osaleb raadio mälumängus. Minu elu edenes visa rabamisega nii, et 1966. aastal sain Lihula keskkoolist keskkooli lõputunnistuse. Tööelu lõpetasin lasteaia söögitädina. Mu tervises olid mõrad, lauluhääl aga püsis. Laulukaare all olen kaks korda laulnud.

Rändan mõttes Munalaskmesse põllule. Eks noormees arvas, et kui tüdruk nii selgelt vene keeles seda Moskva üliõpilaste laulu laulab, siis on ehk Moskvas õppida proovinud, aga  läbi kukkunud, nüüd teenib leiba brigadiiritamisega. Kui tahtis näitlejaametit õppida, siis teab kindlasti Dulcinead. Aga mina ei teadnud. Mina rääkisin talle, et olin represseeritu. See peletaski noore teadusemehe sel õhtul minust eemale. Saanud teada, et olen ainult maatüdruk Marusja, alles eriasumiselt naasnu, mõtles ilmselt nii: parem, kui riigivõimu poolt tagakiusatuga tegemist ei tee. Ei selliseid Moskvasse õppima võeta!

Jah, Valdis, nüüd öeldakse meie, küüditatute, kohta, et oleme elu hammasratastest rutjutud.