Daniel Pipes: kuidas võtta kõrgharidus vasakpoolsetelt tagasi?

Vasakpoolsed tudengid katkestamas loengut. Pilt on illustratiivne. Foto: Maxpark.com

Olemasolevaid ülikoole pole võimalik parandada ja selle asemel on nullist tarvis üles ehitada uued, nendib ajaloolane Daniel Pipes.
 

Kui FBI annab meile teada, et lapsevanemad on valmis kulutama altkäemaksuks 6,5 miljonit dollarit, et nende võsuke saaks ikka mainekasse ülikooli, tundub esmapilgul, et Ameerika ülikoolidega on kõik hästi, isegi väga hästi. Ent Warren Treadgold ütleb, et see on pelk illusioon.

Ta on silmapaistev Bütsantsi ajaloo professor St Louisi ülikoolis ning õpetanud ka Berkeleys, Florida rahvusvahelises ülikoolis, Hillsdale’is, Stanfordis ja California ülikoolis Los Angelesis. Ise 1967. aastal ülikooli astununa saab ta toetuda pikaajalisele kogemusele, mille pealt nii näpuga näidata Ameerika pahempoolsusest kõige enam läbi imbunud institutsioonidele kui ka pakkuda välja ravimeetod.Tema raamat «Ülikool, mida me vajame» («The University We Need», Encounter, 2018) esitab need vaated põhjalikult ja ladusa, tabava tekstina.

«Tooni andev seisukoht peab võitlust rassismi, seksismi ja muude rõhumise vormidega nii eluliselt tähtsaks, et see varjutab kõik muu», kaasa arvatud tõsiselt võetava teadustöö ja noorte asjatundliku õpetamise.

Treadgold annab teada põhjalikust roiskumisest: teaduskondade atesteerimiskomisjonid lükkavad rutiinselt kõrvale kõige võimekamad kandidaadid, peljates, et need näevad muidu neid läbi. Treadgold arvab isegi, et küllap lükkaksid nad tagasi Albert Einsteini. Selle asemel eelistavad nad tavaliselt «ainult mustanahalisi, hispaaniakeelseid ja naisi, kes on enam-vähem samasugustel seisukohtadel, mis leiavad ülikoolis heakskiitu». Ei tasu siis üllatuda, et kraadiõppurid valmistavad obskuurseid ja erialažargoonist üleküllastunud töid, lootes oma «üksikute trendi järgivate üllitistega» leida laisavõitu komisjonide soosingut. Professorid annavad tudengitele heade hinnetega pistist, et need hindaksid õppejõude positiivselt. Administraatorite (st «professorite, keda ei köida õpetamine ega teadustöö») arv on viimastel kümnenditel kahekordistunud.

Veel hullem on ideoloogiline rühmamõtlemine: «Tooni andev seisukoht peab võitlust rassismi, seksismi ja muude rõhumise vormidega nii eluliselt tähtsaks, et see varjutab kõik muu», kaasa arvatud tõsiselt võetava teadustöö ja noorte asjatundliku õpetamise (mille tulemuseks on «omavahel seostamata ainete keskpärase tasemega kursused»). Pahempoolsed dogmad - hinnangu andmine minevikule tänapäeva standardite alusel, väidetavalt rõhutud rühmade ülistamine, faktide asendamine «narratiiviga», lömitamine «sotsiaalse õigluse» ees - on hakanud valitsema peaaegu kõigis kõrgkoolides.

See on oluline, väidab Treadgold, sest see, mis saab alguse ülikoolis, levib viimaks üle kogu riigi: piisab, kui vaadata USA 9. ringkonna apellatsioonikohut või Esindajatekoja radikaalseid demokraate. Tõepoolest, «me vajame häid ülikoole sama palju, nagu vajame usaldusväärset elektrivarustust ja puhast joogivett».

Aga kust neid leida? Katsed parandada olemasolevaid asutusi, nagu sai valulikult teada Bostoni ülikooli president John Silber, kukuvad läbi, sest president võib olla kui tahes võimekas ja innukas, aga ei suuda ülikooli kurssi püsivalt muuta. Nii peab Treadgold paremaks ehitada uue ülikooli üles nullist peale.

Pahempoolsed dogmad - hinnangu andmine minevikule tänapäeva standardite alusel, väidetavalt rõhutud rühmade ülistamine, faktide asendamine «narratiiviga», lömitamine «sotsiaalse õigluse» ees - on hakanud valitsema peaaegu kõigis kõrgkoolides.

Uue ülikooli tunnusjoonteks peaksid olema tegelikud arutelud «turvatsoonide» asemel, ajutised administraatorid püsivate asemel, silmapaistvus mugandumise asemel, ideede paljusus nahavärvi asemel, laiapõhjaline haridus ainulaadsete kursuste asemel, välismaal õppimine kampuses aja surnuks löömise asemel, kindlapiirilised teaduskonnad interdistsiplinaarsete kursuste asemel, tõeline teadustegevus postmodernse sõnavahu asemel.

Treadgold ei jäta tähelepanu pööramata ka pisiasjadele: «kitsad voodid» tema kavandatud ülikoolilinnakus «peaksid ajendama inimesi ööbimist vältima». Asukoht võiks tema meelest olla nii neljakümne kilomeetri Washingtonist - piisavalt lähedal võimukoridoridele, ilma et need siiski otsustavalt tooni annaksid.

Eriti huvitav on see, et ta kutsub üles keskenduma teemadele, mida teised ülikoolid liiga vastakaid arvamusi tekitavana väldivad, näiteks «kliima kujundamine, perekondade lagunemise tagajärjed, filosoofilised ebakõlad kollektiivse süü mõiste puhul». Ta näeb juba ette, et uus ülikool raputab segi eliitülikoolide jäiga maailma ja paneb paika uue kvaliteedistandardi.

Uue ülikooli tunnusjoonteks peaksid olema tegelikud arutelud «turvatsoonide» asemel, silmapaistvus mugandumise asemel,välismaal õppimine kampuses aja surnuks löömise asemel, kindlapiirilised teaduskonnad interdistsiplinaarsete kursuste asemel, tõeline teadustegevus postmodernse sõnavahu asemel.

Eraldi valminud analüüsis lõid Frederick M. Hess ja Brendan Bell arve kokku ja leidsid, et selline ülikool nõuaks rajamiseks ja püsimiseks aegade lõpuni 3,4 miljardit dollarit. See on kopsakas summa, aga tasub meeles pidada, et annetajad eraldasid 2017. aastal kõrgharidusele 43,6 miljardit dollarit. 3,4 miljardit dollarit oleks väike kübe ka nii mõnelegi ülirikkale konservatiivile. Üksi või mingis kombinatsioonis võiksid nad vägevas 19. sajandi laadis rahastada «ülikooli, mida me vajame».

Kui see plaan peaks liialt eirama pretsedente - juba üle sajandi ei ole asutatud mitte ühtegi vähegi tähtsamat teadustööga tegelevat eraülikooli -, siis võiks see vähemasti ajendada avama rahakoti raudu. «Mitte millelgi, mida annetaja saab tänapäeval ette võtta,» kinnitab Treadgold, «ei oleks kaugeltki nii suurt ja pikaajalist sotsiaalset, kultuurilist ja poliitilist mõju kui uue juhtivad ülikooli rahastamisel kaasa löömisel.» Kuid see peab juhtuma õige pea, sest aeg hakkab otsa saama: õpetlased, kes sellise ülikooli mehitaksid, lähevad pensionile või surevad ja neile enam asendust ei tule.

«Ülikool, mida me vajame» on jõuline etteaste, mis üritab kõigest väest edasi viia Ameerika suurepärast ja muljet avaldavat kõrghariduse traditsiooni. Aga kas leiab see hüüd kuuljaid? Või kui täpsem olla: kas konservatiivist miljardärid võtavad kuulda Treadgoldi innustavat trompetiheli?

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane