Urmas Paet Verhofstadti kirjast ja Venemaast

Reformierakondlasest eurosaadik Urmas Paet mõistis saates «Otse Postimehest» hukka peaminister Jüri Ratase otsuse talle isiklikult saadetud europarlamendi ALDE fraktsiooni juhi Guy Verhofstadti e-kirja avalikustamise, Paet pidas ka täiesti tõenäoliseks, et Venemaa püüab kahe kuu pärast toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi mõjutada.

Nõustu, et Euroopa Parlamendi Demokraatide ja Liberaalide fraktsiooni ALDE – kuhu kuuluvad Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud – juht Guy Verhofstadt valas mõne nädala eest ainult õli tulle, kui kutsus Jüri Ratast üles loobuma ideest teha valitsusliit EKRE-ga?

Mina ei mõista teda selle eest hukka. Tuleb minna juurte juurde tagasi ja vaadata millest me räägime. Tegemist ei olnud ju ALDE juhi Guy Verhofstadti avaliku avaldusega. Tegemist oli tema e-kirjaga, mille ta saatis ALDE liikmest Keskerakonna esimehele Jüri Ratasele.  Üks parteikaaslane saatis teisele parteikaaslasele e-kirja, milles väljendas tekkinud olukorra kohta oma arvamust. See ei olnud mõeldud avaliku avaldusena, vastasel korral oleks Verhofstadt selle ka teinud. Verhofstadt annab iga päev pressikonverentse ja kui ta oleks tahtnud avalikult survestada, siis oleks ta saanud seda ka teha.

Eestis ei ole veel hästi mõistetud, et Keskerakond kuulub vabatahtlikult ALDE-sse. Seda e-kirja tulebki seepärast mõista nii, et üks erakonna liige saatis teisele erakonnale liikmele oma mõtteid ja soovitusi.

Aga teine erakonna liige tegi e-kirja avalikuks ja ainult suurendas Euroopa Liidus kahtlejate skepsist.

Kahju, kui omavahelisi kirju avalikustatakse selge eesmärgiga näidata mingisugust tohutut survet ja edastada sõnum, et mina seisan sellel survele vastu. Mõned päevad tagasi rääkis Jüri Ratas ka sellest, et ta on saanud kusagilt igasuguseid toetusavaldusi. See on samasugune survestamine. Seepärast ei dramatiseeriks ma Verhofstadti kirja parteikaaslasele üle, justkui oleks tegemist mingisuguse tohutu sekkumisega. Kui vaadata liberaalide seisukohti Euroopas ja Eestis, siis on need üldiselt olnud diametraalselt erinevad sellistest hoiakutest, mida Eesti puhul esindab EKRE.

Täna täpselt kahe kuu pärast algavad Euroopa Parlamendi valimised. Reformierakond – aga mitte ainult - on valjuhäälselt hoiatanud selle eest, et Venemaa võib üritada neid valimisi mõjutada. Sama juttu räägiti enne riigikogu valimisi. Äkki te näete tonti?

Kogu Euroopa Parlamendi valimiste ehk kõigi 27 liikmesriigi puhul võib selline sekkumine olla täiesti võimalik. Selliseid näiteid on ju ka mõne liikmesriigi valimistelt. Prantsusmaa presidendivalimiste järel tuvastati selgelt, et sotsiaalmeedias tehti valeinfol põhinevaid kampaaniaid, mille juured olid Venemaal. Sellise valeinfo levikuga üritati halvendada mõnede nende presidendikandidaatide võimalusi, kes pidasid oluliseks tugevat Euroopa koostööd.

Venemaa huvides oleks siis saada Euroopa Parlamenti võimalikult palju eurskeptikuid ja eurokommuniste?

Suur eesmärk on nõrgestada lääneriikide ja Euroopa Liidu omavahelist koostööd. Venemaa on juba ammu deklareerinud, et talle ei meeldi NATO ja mõned aastad tagasi ütles, et talle ei meeldi ka Euroopa Liidu senine koostöö ja rahvusvaheline mõju. Venemaa suur eesmärk on Euroopa Liidu riikide omavahelise koostöö nõrgendamine. Üheks variandiks on see, kui Euroopa Parlamendis oleks erinevatest riikidest võimalikult palju selliseid inimesi, kes on tugeva Euroopa koostöö vastu ja Venemaa kritiseerimise vastu.

Euroopa Parlamendi praeguses koosseisus on 751 liiget ja alati, kui on hääletusel mõni Venemaa tegevust kritiseeriv resolutsioon, hääletab sada kuni sada kakskümmend parlamendiliiget sellele vastu. Nii et mingisugune Venemaa otsene mõju on ka täna olemas, aga loomulikult tahab ta seda mõju suurendada.

Räägime Brexitist ka. Kas sina oled aru saanud, mis Briti parlamendis toimub?

Tegemist on sisepoliitilise võitlusega selle sõna kõige halvemas mõttes. Paljude Briti parlamendisaadikute esimene eesmärk on saada lahti peaminister Theresa Mayst, saada lahti kogu valitsusest või liikuda erakorraliste valimiste suunas. Need on päevakorra põhipunktid ja Brexit tuleb selle taga. Paljud kasutavad Brexitit Briti parlamendis hoovana, et mõnda nendest sisepoliitilistest eesmärkidest saavutada.

Pärast neljapäevast Euroopa Ülemkogu on niipalju selgust juures, et Brexitit saab natukene pikendada. Kui Briti parlament seda lahkumislepingut heaks ei kiida, siis võib lahkumine paar nädalat edasi lükkuda, et britid jõuaksid mingeid tehnilisi asju sättida. Aga lahkumine peab toimuma ikkagi enne Euroopa Parlamendi valimisi, sest uut parlamenti valitakse praeguste variantide järgi ilma brittideta.

Euroopa Liidu 27 liiget ilmselt ei kiida heaks võimalust, kui Ühendkuningriik soovib lahkumist pikendada aasta või pooleteise aasta võrra?

Ma arvan, et peaminister Theresa May ei tule sellise ettepanekuga. Ka Brexiti pikaks pikendamiseks ei ole Briti parlamendis ilmselt toetust. Suure tõenäosusega ei kiidaks seda heaks ka Euroopa Liit, kuna see tekitaks uue tohutu segaduse Euroopa Parlamendi valimistel. Euroopa Parlamenti valitute mandaat on ju viis aastat. Mis siis juhtuks briti saadikutega, kui nad peaksid pooleteise aasta pärast lahkuma? Euroopa Parlamendiga on seotud ka Euroopa komisjoni koosseis ja palju muud. Sellist Brexiti pikendamist, mis on Euroopa Parlamendi valimiste järel, ei pea ma tõenäoliseks.

Ma väidan, et Euroopa Parlament ja Euroopa Liit on unustanud viiendat aastat Euroopa geograafilises südames Ukrainas kestva sõja.

See väide ei ole päris täpne. Kindlasti ei ole Ukrainas toimuvat sõda unustatud selle sõna otseses mõttes. Vastasel korral ei pikendataks iga poole aasta järel Venemaale kehtestatud sanktsioone. Vastasel juhul ei arutataks Ukraina probleeme sisuliselt kogu aeg. Vastasel juhul ei sõlmitaks uusi lepinguid ja ei eraldataks Ukrainale toetusi reformide läbiviimiseks.

Unustatud ei ole. Aga iga pikka aega kestev konflikt kaotab ka igapäevases meediaruumis aktuaalsuse. Meil on maailmas küll ja veel konflikte, mis kestavad, aga millele igapäevaselt väga palju tähelepanu ei pöörata, kuna need on juba väga kaua kestnud. Ukraina selles staadiumis täna veel ei ole. Kuid ukrainlased ise peaksid oma reformide läbiviimse ja korruptsioonivastase võitlusega olema kiiremad ja põhjalikumad.

Euroopa Liidul ei ole mehhanisme, et Venemaa presidendile Vladimir Putinile haiget teha?

Ainus tõsine asi, mis senises rahvusvahelises diplomaatias on välja mõeldud, ongi sanktsioonid. Mure on see, et Venemaa vastaste sanktsioonidega on ühinenud ainult demokraatlikud riigid. Suur osa maailmast nende sanktsioonidega ei ühinenud, mis tähendab, et nende mõju on igal juhul piiratud.

Siin Eestis me kuuleme tihti, kuidas Brüssel käsutab ja otsustab. Ukraina puhul tuleb väga selgelt esile reaalsus, et taolist abstraktset Brüsselit ei ole olemas. Euroopa Liit on ikkagi riikide liit, seni on 28 riiki need, kes koos otsustavad ja koos otsustada saab ainult siis, kui kõik on nõus.

Mitmed asjatundjad on viidanud teoreetilisele võimalusele, et Venemaa võib tahta tõrjuda Ukraina eemale Musta mere rannikust. Mida saaksid Euroopa Parlament ja Euroopa Liit veel teha, kui Vene kirsasaabas sammuks mööda Odessa kuulsa trepi astmeid?

Veel saab tugevdada ja süvendada sanktsioone. Iseasi, kas ja millist otsest mõju need avaldavad. Venemaa sõjalist sekkumist Euroopa piiride naabruses oleme me viimastel aastatel mitmel korral näinud, olgu selleks Gruusia või Ukraina, aga muu maailma sõjalist reaktsiooni ei ole järgnenud. Keegi ummisjalu ju Venemaaga sõdima ei torma.

Ukrainal on veel pikk tee minna, aga Gruusia on olnud tublim. Kuid ükskõik kui palju Gruusia ka ei pinguta ei avane tema jaoks Euroopa Liidu uks enne, kui nende riikide okupeeritud territooriumite probleemidele pole leitud lahendust?

See ei ole peamine põhjus. Kui vaadata Euroopa Liidu laienemist, siis võeti sellesse ühendusse vastu Küpros, mille keskvalitsusel ei ole kontrolli osa territooriumi üle. Küpros on näide sellest, et pretensioon naaberriigi poolt ei ole omanud tähtsust saamaks Euroopa Liidu liikmeks.

Kõigi võimalike kandidaatriikide puhul on olulised kaks asja. Esimene on see, kas ja kuidas nad täidavad kõiki liidu tehnilisi ja sisulisi kriteeriume, see on eeltingimus. Paraku sellest ei piisa. Olgu see Gruusia või mõni teine kandidaatriik teatab ühel päeval, et täidab kõik Euroopa Liiduga ühinemise tingimused, siis automaatset teed ühendusse see ikkagi ei taga. Kõik Euroopa Liidu liikmed peavad selle heaks kiitma. Vaadates tänase Euroopa meeleolusid, siis olen ma väga skeptiline, et nähtavas tulevikus mõni keskmisest vaesem riik saaks 28 liikmesmaalt poliitilise nõusoleku ühinemiseks.

Isegi mõnede Lääne-Balkani riikide puhul nagu Montenegro või Serbia, kes tahavad ka liikmeks saada ja on kriteeriumide täitmisele palju lähemal kui Gruusia, on takistus ikkagi poliitiline. Vaadates tänaseid meeleolusid, siis ma ei ole väga optimistlik.

Euroopa Liidul on ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika. Aga NATO on ikkagi kordades võimsam jõud ja sõjaline argument. Miks EL tahab ajada sama asja nagu NATO?

Kindlasti ei ole see paraleelmaailm.

Euroopa komisjoni president Jean-Claude Juncker on käinud välja idee luua Euroopa armee.

Kui sa võtad paar tsitaati Junckerilt ja ka Macronilt (Jean Macron on Prantsusmaa president – toim) siis need on ebaõnnestunud loosungid. Ebaõnnestunud, kuna klassikalisel kujul ühtset Euroopa armeed niikuinii ei teki. Esiteks ei ole see õiguslikult võimalik, selleks tuleb Euroopa Liidu aluslepinguid muuta, ja täna ei lähe keegi neid aluslepinguid avama, kuna sellest tekiks tohutu segadus. Teiseks ma väidan, et ühtset Euroopa armeed ei ole ka praktiliselt vaja. Meil ei ole täna ka NATO armeed, meil on selle liikmesriikide armeed, kes teevad koostööd.

Julgeolekupilt on läinud palju keerulisemaks ja selleks on vaja ka Euroopa ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat. Tankid tankide ja lennukid lennukite vastu konfliktide kõrvale on tulnud mitmed uued ohud. Küberrünnakud, kui need on suunatud tuumaelektrijaamade juhtimiskeskuste või lennujuhtimiskeskuste vastu, võivad nõuda inimelusid. Massilised valeinfo kampaaniad mõjutavad inimeste meelsust ja ka poliitikat.

Kõik Euroopa Liidu riigid ei ole NATO-s ja ka nemad tuleb kaasata süsteemsesse kaitsepoliitikasse. Euroopa Liit peab aitama panustada rahaliselt Euroopa kaitsevõimekusse, sest kui täna katavad 70 protsenti NATO kuludest Ameerika Ühendriigid, siis on see ebaadekvaatne. Euroopa peab oma julgeolekuga tegelema palju rohkem. See puudutab nii Euroopa Liidu välist ja ka sisemist julgeolekut – näiteks terrorismi tõkestamist. Julgeolekuteema ei ole ammu enam ainult militaarne, vaid puudutab ühiskondi laiemalt.

Tagasi üles