Liina Kersna: kui on häbi olla poliitik
25. märts 2019, 00:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kagu-Eestist riigikokku valitud poliitik nimetab koalitsiooniläbirääkimisi tragikoomiliseks poliitetenduseks, kus valijate tahtega ei arvestata.
Äsjastel valimistel kaotas senine koalitsioon Riigikogus kaheksa kohta. Opositsioonierakonnad võitsid juurde 16 kohta. Eesti inimesed ütlesid väga selgelt: meile ei meeldi praegune valitsemine. Tahame muutust.
Nii jõulist valitsuse umbusaldamist lähiajaloost ei mäletagi.
Tegemist on ka selle sajandi ebastabiilseima valitsusega, kus kahe valitsemisaasta jooksul vahetus enam kui pool ministritest.
Ametis olev peaminister sai vabariigi suurimas ringkonnas alla 10 000 hääle: poole vähem kui Reformierakonna esimees Kaja Kallas, kuus tuhat häält vähem kui 2015. aastal peaminister Taavi Rõivas. Omal ajal 22 500 häält pälvinud Andrus Ansipist rääkimata.
Lausa viis valitsuse ministrit ei saanud rahvalt mandaati riigikogus jätkata. Kümme ministrit sai vähem hääli kui mina, riigikogu lihtliige nimekirja teiselt positsioonilt Kagu-Eestis.
Kas valijad saaksid kuidagi veel selgemalt oma sõnumit edastada? Peab olema kurt ja poolpime, et seda mitte näha ja mõista.
Mida sellest õppida? Seda, et valitsust ei maksa moodustada suitsunurgas, et valimiste võitjale mänguilu mõttes lihtsalt ära teha. Raske öelda, milliseid järeldusi praegu koalitsiooni moodustavad erakonnad valimiste kaotusest on teinud. Igal juhul tundub, et üks on kindel: Keskerakond ja Isamaa ignoreerivad enamuse tahet ja avalikku arvamust tuima pilgu ja külma kõhuga.
Valitsemise puhul on selgus, ausus ja etteaimatavus väga olulised. See loob ühiskonnas kindlustunnet, stabiilsust ning usaldust. Üllatused võivad olla toredad sünnipäevahommikul, aga mitte pärast valimisi. Mäletame, kuidas riigikogu ees EKRE meeleavaldusel pikali lükatud oponenti peksti jalaga, võllapuul rippus mikser ning presidenti nimetati Eesti riigi hävitajaks number üks.
Üks on kindel: Keskerakond ja Isamaa ignoreerivad enamuse tahet ja avalikku arvamust tuima pilgu ja külma kõhuga.
See tekitas ajakirjanikel õigustatult küsimuse: «Kes teeks EKREga loodavas valitsuses koostööd?» Peaminister Ratas kinnitas korduvalt, et nemad selle parteiga koostööd ei tee. Hiljem küll täpsustas, et EKRE väärtusega nad koostööd ei tee. Lisaks hoiatas Ratas oma valijaid EKRE ja Reformierakonna koalitsiooni eest.
Kaja Kallas oli samal ajal välistanud koostöö mitte üksnes EKRE väärtustega, vaid ka selle erakonna endaga. Põhjusel, et neil on selgelt inimese vabadusi piiravad väärtused, mis ei ole kooskõlas meie põhiseadusega.
Nüüd teame, et EKRE oli peaministri esimene valik. Hoolimata Reformierakonna ettepanekust moodustada võrdsetel alustel koalitsioon, mille ootus ühiskonnas oli ja on kõige kõrgem.
Ühiskonnainstituudi uuringud näitasid, et kõige enam toetatakse Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni (37 protsenti valijatest), praegu moodustatavat kolmikliitu toetab vaid 14 protsenti. Üle poole küsitletutest pidas oluliseks, et Reformierakond oleks valitsuses, vaid 18 protsenti arvas, et valitsuses peaks olema EKRE.
Viimased kaks nädalat on meie kõigi silme all lahti rullunud tragikoomiline poliitetendus, mille peategelasi iseloomustavad põhimõttelagedus, sõnapidamatus, enesekesksus ja valelikkus. On loomulik, et iga koalitsiooni moodustamisel on üks osa ühiskonnast pettunud, aga seekord on pettunute ring laiem kui eales varem.
Kindlasti on pettunud Reformierakonna enam kui 162 000 valijat. Rahulolematu on ka suur osa Keskerakonna ligi 130 000 valijast. Neile lubati, et venelasi alavääristanud erakonnaga koostööd ei tehta. Aga tehakse ja see on langetanud partei reitingut. Pettunud on ka SDE ja Eesti 200 valijad, kes kindlasti pooldavad avatud ja vabadusi hindavat euroopalikku valitsemist. Oma pettumust on selgelt väljendanud ka isamaalastest enim hääli kogunud praegune kaitseminister Jüri Luik.
Põhjust rahulolematuseks on ka EKRE valijatel, sest koalitsiooni kutsujad kinnitavad üleolevalt, et küllap nad algaja koalitsioonikaaslase noa ja kahvliga sööma õpetavad. Siiani avalikkusele edastatud sõnumid ei anna EKRE valijale just ülemäära kindlust, et neile suure suuga lubatu ka ellu viiakse. Ei tule rahvahääletust Euroopa Liidust välja astumiseks, ei tule iseseisvat sõjalist piirivalvet, ei lõpetata maksumaksja raha eest abortide rahastamist.
Valitsust moodustades ei ole oluline üksnes algklassimatemaatika, et kes saab 101-liikmelises riigikogus kokku 51 häält. Enamusest parlamendis ei pruugi piisata edukaks valitsemiseks. Vähemalt sama tähtis on arvestada ühiskonnas kõlavate vastuhäältega. Kuidas selgitavad riigijuhid oluliste reformide vajalikkust, kui rääkijate sõnu ei usaldata? See teeb otsuste langetamise keeruliseks.
Põhjust rahulolematuseks on ka EKRE valijatel, sest koalitsiooni kutsujad kinnitavad üleolevalt, et küllap nad algaja kaaslase noa ja kahvliga sööma õpetavad.
Valitsus peaks sildu looma, mitte lõhkuma. Ühiskonna sujuvaks toimimiseks vajame usaldust, mis tuleb aga välja teenida. Usaldus poliitikute vastu on alati olnud pigem tagasihoidlik ning viimastel päevadel kogetu ei ole seda kahjuks kasvatanud.
Peaminister Jüri Ratas vastas naistearstide murelikule kirjale, et loodava koalitsiooni liikmed leppisid konsultatsioonide avapäeval kokku, et valitsuse loomiseni jõudmise korral seisab see hooliva ja salliva ühiskonna eest, mille liikmed tunnevad end turvaliselt ja ühiskonna ellu kaasatuna.
Hetk hiljem soovitas võimule pürgiv tipp-poliitik oma pettumust väljendanutel pakkida asjad ning kolida Kanadasse, andes selgelt märku, et loodav valitsus ei ole kõigi eestimaalaste valitsus. Mõistan Ratase unistust, kuid selles koosseisus see teoks ei saa.
Avalikkuses kõlavad jõulised süüdistused, et poliitikute sõnad ei maksa enam punast krossigi, riigi ja rahva huvid on neil tagapool isiklikest ambitsioonidest, poliitikud valetavad ja kui vahele jäävad, ei tee sellest väljagi. Mõistetav, et sellise seltskonnaga ei taha ükski normaalse hingeeluga inimene end samastada.
Olles olnud neli aastat riigikogus, julgen siiski kinnitada, et selliselt käituvaid poliitikuid on, kuid õnneks pole nad enamuses. Seetõttu usun, et ühiskondlikule ootusele vastav valitsuskoalitsioon on jätkuvalt võimalik.
Hiljuti nimetas Martin Helme Eesti Päevalehele antud intervjuus oponente «lollakateks». Mäletan, kuidas päeval, kui mul olid riigikogus külas Valgamaa koolijuhid, karjus Helme peaministri ülesannetes kultuuriminister Indrek Saarele üle saali kaks korda «lollakas!». Hm, mõtlesime tookord Valgamaa koolijuhtidega, mismoodi veename küll lapsi, et selliseid sõnu ei ole viisakas kasutada? Kas keegi oskab öelda?