Juhtkiri: aitab pseudoteemadest! (48)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paari-kolmekümne aasta eest näis kõik, mis tuli läänest, meile kui värske tuuleiil. Värske tuul ei lennanud toona ilma asjata siia, see aitas vanast tolmust lahti saada.
Praegu on läänemaailm kriisis ning kõike, mida selle südames tehakse, ei ole tarvis jäljendada. Näiteks, kes oleks arvanud, et aastal 2019 juhivad läänemaailmas feministlikke naistemarsse islamistid. Iseenesest peaksid need kaks asja teineteist välistama: ühelt poolt täiesti sallimatu ideoloogia ja teiselt poolt justkui võitlus naiste ja meeste võrdsete õiguste eest.
Arusaamatu, miks meid üritatakse ajas tagasi paisata ning mille nimel seda tehakse. Kas tõesti selleks, et meelehead teha ühele peaaju katoliikluse all kannatavale blogijale ning aktivistile?
Need kummalised metamorfoosid on jõudnud ka Eestisse. Möödunud nädalal arutati eesti ühiskonnas täiesti tõsiselt, kas naistel on õigus rasedust katkestada, ning koalitsiooniläbirääkimistel tõstatati teema, kas riik peaks aborte rahaliselt toetama. Imelik, et selline teema kerkis Eestis, mida peetakse läänemaailma kõige ilmalikumaks riigiks, ja selle tõi välja erakond, kes on end kuulutanud võõra religioosse totalitarismi vastu võitlejaks. See on kummaline, arvestades, et läänemaailma areng sai minevikus võimalikuks vaid tänu teise sallimatu, religioosse totalitarismi paine alt vabanemisele. Arusaamatu, miks meid üritatakse ajas tagasi paisata ning mille nimel seda tehakse. Kas tõesti selleks, et meelehead teha ühele peaaju katoliikluse all kannatavale blogijale ning aktivistile? Kui nii, siis ei erine nad palju pearättides feministidest.
Abordiküsimusele lähenemiseks on kolm vaatenurka: religioosne, teaduslik ja eetiline. Tänapäeva kristlikus traditsioonis ei ole abort võrdsustatud tapmisega, vaid on patt teisel põhjusel, nimelt on see vastutöötamine jumala tahtele. Teaduslikust vaatenurgast ei ole embrüo inimene. Embrüo ei erine oma varasemates staadiumites kala ja linnu omast, hiljem teiste imetajate omadest ning alles oma viimastes staadiumites hakkab võtma kuju, mis on omane kõigile primaatidele. Embrüo süda hakkab varem lööma, kuid inimeseks peetakse teda alles siis, kui ta hakkab ahvide embrüost erinema. Selles staadiumis ei nimetata raseduse katkestamist enam mitte abordiks, vaid enneaegseks sünnituseks ja selle kunstlikult esilekutsumine on võrdsustatud tapmisega. Eetilises plaanis ei kuulu embrüo saatuse üle otsustamine kellelegi teisele kui vanematele. Nad ei taha ju lihtsalt anda algust uuele elule, vaid tahavad seda teha vastutustundlikult, et lapsel oleks korralik kasvatus ja haridus ning enam-vähem korralik stardipositsioon elus. Nad ei ole valmis kasvatama bomžide, invaliidide, kurjategijate ja muidu õnnetute inimeste ridu. Ning pole kindel, kas ka ühiskond on selleks valmis. Selle unustamine on lihtsalt silmakirjalikkus. Uuel koalitsioonil pole vaja tegeleda pseudoteemadega, nagu embrüo õigused, vaid sellega, mis ootab ees pärast embrüofaasi.